Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kinno reisile
Reisimine on üks toredamaid, harivamaid ja maailmapilti avardavamaid tegevusi üldse. Olgu minek siis lähedale või kaugele, distantsilt näeb kodu, tööd, ümbritsevaid inimesi ja elu ikka teise nurga alt.
Rännakutel loksuvad reisisellide jaoks tihti mõningad asjad paika. Tekib näiteks tahtmine unistuste täitumise nimel tööle hakata või üldse elus kannapööre teha. Inimesed on reisilt tulles heas mõttes uued. Ja see on tore.
Teine tore aspekt reisimise juures on kohatud inimesed, peetud vestlused, saadud elamused ning muidugi nähtud paigad: katedraalid, muuseumid, loodus jne. Ent esimene kaalub minu jaoks alati viimase üles. Meeldiv on olnud reisidel kohatud inimestelt, kes Eestis käinud, kuulda ka seda, kui tore paik see on. Olgugi et sageli külm, aga siiski huvitava ajaloo, toredate ja töökate inimeste, tublide tehnoloogiliste saavutuste ja palju muu heaga.
Kolmas vaimustav tõdemus on reisimise puhul see, et kõik kohatud inimesed, olenemata rassist ja rahvusest, otsivad oma rännakutelt ikka ühtesid ja samu asju - uusi väljakutseid, silmaringi avardamist ja õnne.
Kõik reisihimulised tahaksid neid kolme üpris tihti kogeda. Kui aga kogu aeg ei saa, siis ehk aitab rännuisu kas või natukenegi rahuldada kinos pakutav.
Film "Koduabiline" viib näiteks 1960ndate Ameerikasse inimeste rõõmude ja murede keskele. PÖFF toob aga koguni pool maailma koju kätte. Rohkem kui 70 riigist pärit filmid peaksid pakkuma ohtralt võimalusi kinosaalides näidatava vahendusel ühest riigist teise liikuda ja nendes kujutatud inimeste väljakutsetele ja õnneotsingutele kaasa elada.