Kohus näitas saritehingute hindamiseks suuna kätte

Kahtlased ostu-müügitehingud toimusid Eesti Ekspressi aktsiaga 2009. aasta kahel viimasel kuul. Maakleri kätt mängus ei olnud. Randmaa tegi tehinguid nii eraisiku kui ka talle kuuluva osaühingu esindajana, sisestades ostu- ja müügikorraldusi samal või peaaegu samal ajal, mis lõi aktsia hinna üles.

Randmaa müüdud ja ostetud aktsiakogused moodustasid Tallinna börsil märkimisväärse osa Eesti Ekspressi aktsiate vastavate päevade kauplemismahust. Tehingukorraldused olid sisestatud enne sulgemisoksjonieelset perioodi. Kaheksal juhul mõjutas Randmaa kauplemistegevus aktsia sulgemishinda, märkis kohus finantsinspektsiooni andmetele tuginedes. Ühtlasi selgus otsusest, et Randmaa kasutas iseendaga kauplemisel finantsvõimendust.

Maakohus andis õiguse Randmaale, leides, et teda ei saa samastada juriidilise isikuga, ja mõistis riigilt välja 6000 eurot kohtukulusid. Üldse kulus Randmaal Soraineni büroo advokaatidele Reimo Hammerbergile ja Veiko Puolakainenile 24 896 eurot.

Riigikohus arvas aga, et Randmaad ja tema esindatavat äriühingut tuleb lugeda üksnes formaalselt eraldiseisvaks, sest nendevahelised tehingud olid suunatud üksnes Randmaa huvide teenimisele. See ongi turumanipulatsioonile iseloomulik. Ühtlasi leidis riigikohus, et esimese astme kohus mõistis Randmaa kasuks välja põhjendamatult suure osa menetluskulusid. Harju maakohus peab turumanipulatsiooni arutama uues koosseisus.

Turumanipulatsiooni asjades on kohtupraktika võrreldes teiste turukuritarvitustega (insider trading) piiratum, kuid Euroopas on Randmaa lahendiga sarnaseid suuniseid antud näiteks Saksamaa ja Suurbritannia kohtutest. Ühtlasi leiab pretsedente ka USA kohtulahenditest.

Riigikohtu hinnangul peavad turuosalised olema võimelised põhjendama iga oma tehingut, iseäranis aga niisuguse tehingu sisu ja vastavust turu tunnustatud tavale, mille tunnused langevad kokku seaduses oleva turumanipulatsiooni näidisloeteluga. Praktikas on probleemiks see, et finantsinspektsioon pole Eestis turu tunnustatud tava kehtestanud ega olegi kohustatud seda tegema. Seega pole ühelgi turumanipulatsioonis süüdistataval võimalik end kaitsta.

Praktikas tähendab riigikohtu seisukoht, et igal Tallinna börsil kaupleval isikul, kes teeb üle ühe-kahe tehingu, on selgitamiskohustus, kuna börs on vähese aktiivsusega ja ilmselt ebalikviidne. Kui turuosaline ei suuda oma tehinguid põhjendada, on see käsitletav viitena turumanipulatsioonile. Seda, mis on piisav ja asjakohane põhjendus, kohus oma lahendis ei selgita.

Kõrgeima kohtu otsuses rõhutatakse, et kõiki turuga manipuleerimise juhtumite asjaolusid ei ole võimalik seaduses täpselt ette näha.

Turumanipulatsioonina karistatava teo toimepanemist tuleb selgitada väärtpaberituru toimimise aluspõhimõtete valguses. Kõrgeim kohus selgitab oma otsuses põhjalikult, et reguleeritud väärtpaberituru toimimisel on mitu eesmärki, sealhulgas turu läbipaistvus.

Arne Randmaa karistamist puudutav väärteoasi on esimene riigikohtult sisulise lahendi saanud vaidlus. Samas ei ole põhjust kõrgeima kohtu otsuse olulisust üle hinnata, sest tegemist pole lõpliku kohtulahendiga. Pigem antakse selles madalama astme kohtule juhiseid asja lahendmiseks. Seega on tegemist pigem esimese üldise suunisega edasise praktika jaoks nii samas asjas kui ka teistes sarnastes vaidlustes. Eeltoodu tähendab aga, et turuosaliselt nõutakse iga tehingu varasemast veelgi hoolikamat läbimõtlemist, mis eeldab teadlikkuse tõstmist ning professionaalsete nõustajate poole pöördumist.

Otsuse olulisim osa on järeldus, et põhjendatust ei pea süüteomenetluses tõendama vaid riik.

Esialgse info põhjal ei tulene otsusest ega kolleegiumi seisukohtadest midagi sellist, mis nõuaks juba kehtivate kauplemisreeglite ja tavade ümbervaatamist.

Pigem kinnitavad need, et reglemendis sätestatud kauplemistegevuse nõuded, eelkõige piirangud tehingutellimustele, on põhjendatud ja ajakohased.

Kuigi vastavalt väärteomenetluse seadustiku paragrahvile 178 on riigikohtu otsuses toodud seisukohad kohustuslikud, on oluline silmas pidada, et antud asi läheb uuele arutamisele. Seega võib mõnes õigusküsimuses lõplike järelduste tegemine osutuda ennatlikuks.