Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Fosforiidiuuringud saavad hoo sisse

Ain Alvela 16. november 2011, 00:00

Septembris tuli Viru Keemia Grupp (VKG) välja teatega soovist alustada uuringuid fosforiidi kaevandamise võimalikkusest Eestis. Kuna peamised fosforiidimaardlad asuvad Lääne ning Ida-Virumaa piirimail, tekitas see nimetatud maakondades asuvate omavalitsusjuhtide seas terava vastureaktsiooni, kuid praegu on olukord mõneti rahunenud, eriti pärast VKG ja kohalike omavalitsusjuhtide kohtumist.

Rägavere vallavanem Mart Ulm ütles, et VKG esindajatega kohtuti septembri keskel.

"Kuulasime nende plaanid ära. Käisime ka Ojamaal nende kõige moodsamas kaevanduses kaasaegse tehnoloogiaga tutvumas. Kohtusime ka Mäetaguse valla esindajatega, anti ülevaade, kuidas sealne vald on ressursimaksu kohalikuks arenguks kasutanud. Oleme volikogu liikmetega seisukohal, et lahmima ei hakka - kuulame, vaatame, analüüsime ja siis otsustame, arvestades vallaelanike huve. Arengud sõltuvad sellest, milliseid tulemusi proovipuurimine annab. Ükski äriettevõte ei hakka midagi tegema, kui tulemused näitavad, et see ennast ära ei tasu."

Uuring ei tähenda veel kaevandamist. Ulmi sõnul toimub esimene proovipuurimine järgmise aasta suvel, kuid kindlat kuupäeva on veel vara öelda. "Esmalt tuleb VKG-l saada keskkonnaministeeriumist proovipuurimiseks eriluba," ütles Ulm.

Et reaalselt järgmise aasta suvel proovipuurimine toimuda saaks, peaks VKG taotlus keskkonnaministeeriumi jõudma hiljemalt selle aasta detsembris.

VKG juhatuse esimehe Priit Rohumaa sõnul tegeleb ettevõte praegu võimalike maardlate uurimisega ning konkreetseid ajaplaane nad endale seadnud ei ole.

"Meie praegune eesmärk on välja selgitada, milline võiks olla Eesti fosforiidi kasutamise perspektiiv tänapäeval, arvestades keskkonda, tehnilisi ja majanduslikke aspekte. Oleme vastutustundlik ettevõte ja peame äärmiselt vajalikuks uurida, kas ressursse saab kasutada keskkonnasäästlikult," ütles Rohumaa.

"Meie arvates võiks Eesti fosforiit osutuda majanduslikult ökonoomseks, kuid lõpliku järelduseni sellest jõuame palju hiljem. Kuna fosforiidialane uudis tekitas tõsist arutelu, eriti just Lääne-Virumaal, pidasime oma kohustuseks kohtuda regiooni võtmeisikutega. Meie peamine eesmärk oli anda inimestele vajalikku infot, mis võiks neile huvi pakkuda ning me arvame, et me saime sellega hakkama," ütles Rohumaa.

Rohumaa sõnul kohtutakse ka tavakodanikega, kellel on omad küsimused ja hirmud seoses nimetatud uuringuga.

"Kindlasti on regioonis ka omad arvamusliidrid, kellega on üpris raske kontakti saavutada nende põhimõttelisuse tõttu, aga see on pigem erand. VKG eesmärk on praegu uurida maavara potentsiaali ja teha seda dialoogis nii kohalike inimeste kui ka arvamusliidritega. Loodame, et juba lähikuudel teab iga kohalik elanik meie asjaajamisest regioonis rohkem kui isegi kõige informeeritum ajakirjanik," oli Rohumaa optimistlik.

Keskkonnariske tuleb õigesti hinnata. Geoloogi, keskkonnateadlase, Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktori Erik Puura sõnul on maailmas olemas tehnoloogiad, mis võimaldavad enamikke maavaradest kaevandada väga madalate keskkonnamõjudega.

"Kui vaatame 20-25 aastat tagasi toimunud sündmusi, kus fookuses oli Maardu fosforiidikarjääris toimunud graptoliitargilliidi isesüttimine, siis lihtsate tehnoloogiliste vahenditega on võimalik isesüttimine välistada, samuti tagada, et raskemetallid argiliidist ei leostuks. Hinnates keskkonnariske on peamiseks kaevandamise kui protsessi otsene mõju teatud hulgale inimestele, kes kaevanduse vahetus läheduses elavad ning võimalik põhjavee tasemete alanemine, mille ulatus on suurem - see võib ulatuda kilomeetritesse. Mis puudutab fosforiidi kvaliteeti, siis see on puhtalt tehnoloogiline küsimus," rääkis Puura.

Virumaa rahvas on fosforiiditeema päevakorda tõusmisest loomulikult erutatud ning erinevaid sõnavõtte on juba ka meedias ilmunud ning ilmub ka käesolevas Tööstuses.

Kohalik rahvas on ärevil. Nii märgivad Sonda looduskaitseühenduse aktivistid keskkonnaministeeriumile läkitatud pöördumises, et kuna Eestis lasuv fosforiit on maailmas vähelevinud ja kasutusolev väetise tootmistehnoloogia väheefektiivne ning lasundi geograafiline (Pandivere piirkond) ja geoloogiline (graptoliitargilliit lasub fosforiidi peal) paiknemine nõuab keerukate kaevandustehnoloogiate kasutuselevõttu, nõuab see mahukaid ja kulukaid uuringuid. Lisaks on rikastamise protsessis vajalik hapete kasutamine, mille tulemusena suureneb keskkonnarisk.

"Väga oluline on analüüsida uute võimalike tehnoloogiate keskkonnamõju ja seda, milline on keskkonnariski määramatus," märkis pöördumise autor Sven Valler.

"Üks looduskaitse alusprintsiipidest on ettevaatusprintsiip, mis väidab, et kui looduskasutuse või tajutava keskkonnamõjuga seotud otsuste tagajärjed ei ole täpselt teada, siis peab lähtuma sellest, et negatiivne tagajärg realiseerub." Selgelt on väljendatud arvamust, et fosforiidikaevandamise keskkonnamõju on minimaalne, mis tekitab tunde, et ei aduta tegelikku ohtu keskkonnale, tõdes Valler.

Tahame väljendada oma muret seoses sooviga alustada fosforiidi kaevandamise uuringuid Rägavere vallas Miila-Mäitses. Leiame, et meie teadlased on teinud piisavalt palju uuringuid, mis on tõestanud selle teema käsitlemise ebaotstarbekust.

Eestis lasuv fosforiit on maailmas vähe levinud, sest ta on tekkinud biogeenselt, mitte kemogeenselt nagu näiteks apatiit. Teadlased on leidnud, et praegu kasutatav tehnoloogia ei võimalda meil lasuvast fosforiidist midagi majanduslikult mõtestatut toota, sest tuleb rajada kallis rikastamise ja keemilise töötlemise kompleks.

Põhjavesi on hindamatu loodusvara, mille väärtust ja olulisust kiputakse alahindama. Õigupoolest osatakse seda hinnata alles siis, kui puhtast joogiveest nappus käes. Eesti on oma põhjaveevarudega piisavalt heas seisus, tagamaks pea kõigis suurtes asulates puurkaevuvee olemasolu.

Rakvere maardla paikneb väga tundlikus ja üliolulises Pandivere piirkonnas. Fosforiidilasund asub Rakvere maardlas 65-200 meetri sügavusel. Kaevandamise käigus välja pumbatava vee tõttu tekib suur depressioonilehter ning võimalik reostusoht, mis mõjutab põhjavee seisundit pea terves Eestis.

Fosforiidisõja ajal väitsid teadlased, et kaevandamise käigus jäävad kaevud kuivaks kuni Tartuni. Avaldati arvamust, et põhjavee taseme märgatava languse ja reostusega territoorium ületab 50 000 hektarit.

Juba luurepuuraukude rajamisega rikuti oluliselt veereþiimi ja tolleaegse Rägavere külanõukogu territooriumil tuli puurida 60 uut puurkaevu.

Just geograafiline asukoht ja lasundi sügavus tähendavad seda, et Rakvere maardla puhul tekkivaid suuri põhjaveeprobleeme ei saa võrrelda Kirde-Eesti põlevkivikaevanduste omadega.

Märkimisväärset mõju saab tunda terve keskkond. Akadeemik Hans Trass analüüsis põhjalikult fosforiidikaevandustega kaasnevate hüdroloogiliste muutuste ulatust Rakvere ja Peipsi ning Kurtna ja Tapa vahel. "Põuad sagenevad, rabad kuivavad ja hakkavad sarnanema metsatundraga, lodu- ja siirdemetsad kaovad, loopealsetest saavad paelavad ja puisniitudest nõmmed," märgib Trass.

Oluline on teadmine, et kui alaneb sügavaima kihi veetase, siis langeb see ka ülemistes horisontides.

Graptoliitargilliit ehk diktüoneemakilt on 12-17%se orgaanilise aine sisaldusega põlevkiviliik, mis kulgeb katkematu kihina Eesti põhja- ja loodeosas Hiiumaast Narvani.

Graptoliitargilliit lasub fosforiidilasundi peal ja tema kaevetööde käigus maapinnale sattumine või kobestamine toob kaasa suure keskkonnakahju. Puistangutes õhuhapnikuga reageerides püriit oksüdeerub ning põhjustab kivimi isesüttimise ja väävliühendite sattumise õhku.

Kobestatud kivimimassi mõjutavad sademe- ja põhjavesi ning selle käigus hakkab lahustama suures koguses sisalduvaid lisaelemente, mille oksüdeerumisel tekkivad ühendid on radioaktiivse ja toksilise toimega.

Tehnikateadlase Arno Toomas Pihlaku hinnangul reageerib Toolse maardla diktüoneemakilt õhuhapnikuga kuni kaheksa korda aktiivsemalt kui Maardus leiduv.

Kas Eesti riik jääb püsima, kui ta ei kaevanda fosforiiti? Kindlasti jääb.

Samas enamik riike, mis on olnud meile suurteks eeskujudeks ning kuhu paljud eestlased pageda ähvardavad, on tegelikult tugevad kaevandusriigid - kas või Soome ja Rootsi. Meie lähedal on kaks riiki, mida ei saa nimetada kaevandusriikideks - need on Läti ja Leedu. Kas me kahtleme, et Läti ja Leedu jäävad alles?

Teisest küljest aga, kui meie riigis inimesed soovivad jõukamalt elada, vähendada tööpuudust, siis tootva ja töötleva tööstuse areng on paraku kõige alus. Meil võib ju olla ka üllas idee kogu oma tarbimist hoopis vähendada, kuid kui ümberringi avatud silmadega vaatame, siis kogu maailm liigub endiselt järjekindlalt kasvava tarbimise suunas.

Konflikt ülerahvastuse ja ressursipuuduse vahel on ilmne, praegune noor põlvkond näeb seda kindlasti, ehk ka mina ise. Eesti on selles mõttes oma loodusressursside poolest vägagi heas seisus. Mis ei tähenda, et just meie võiksime oma keskkonnahoidliku mõtteviisiga olla kogu maailmas eeskujuks.

Kõik on võimalik, kui seda soovida. Loomulikult aga oleks sellise lahenduse realiseerimine tähendanud suuri lisakulusid, mis oleksid pidanud kajastuma meie kõigi poolt tarbitava elektri hinnas.

Nii et maavarade kasutamine ei pruugi olla keskkonnaga konfliktis, küsimus on, mis on kvaliteetse planeerimise ning plaanide rakendamise hind.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:15
Otsi:

Ava täpsem otsing