Komisjon pakub ühiseid võlakirju

Vaid nii oleks tagatud mõistliku hinnaga finantseerimine kõigile euroala riikidele.

Ühiselt võib ju euroala defitsiit ja võlakoormus olla väiksem kui USAs, kuid üksikult võetuna küünivad riigivõlakirjade tootlused euroalal praegu 1,8%st Saksamaal 25%-le Kreekas (kümneaastastel võlakirjadel). Rea riikide jaoks on laenuraha hind muutunud talumatult kalliks. Riskivabaks hindavad investorid veel vaid Saksamaa võlakirju.

Hispaania võlakirjade tootluste tõusu ei peatanud eile ka nädalavahetusel toimunud valimistel saadud tugev mandaat reforme jätkata lubavale uuele valitsusele.

Tuumiku tugevus kahtluse all. Investorid kahtlevad juba ka euroala tugevas tuumikus ehk AAA reitinguga riikides, millest nõrgim - Prantsusmaa - võib agentuuri Moody's värskel hoiatusel varsti tippliigast välja põruda.

"Kriis ründab euroala südant," tunnistas eile Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Olli Rehn.

Prantsusmaa tippreitingu kaotus võib tippreitingu viia ka euroala päästefondilt EFSF, mille tehnilised detailid ja rahastamine on ikka alles lahtine, ehkki otsused fondi võimendamisest ja uutest volitustest tehti juba hulk aega tagasi. Nii pole fondist tõhusat kriisitõrjerelva saanud. Viivitamist taunis läinud nädalal ka Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi, korrates samas, et võlakriisi lahendamine on poliitikute pädevuses ning et keskpank ei kavatse massiliselt tugioste suurendada.

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso pakub võimaliku kriisilahendusena välja euroala ühiseid võlakirju.

Ühisvõlakiri kui probleemide lahendaja. Meedias ringelnud dokumendi tööversioonis möönab komisjon, et seni on euroala ühisest võlakirjast räägitud kui instrumendist, mis võiks käibele tulla pikemas perspektiivis, kui liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika on rohkem ühtlustunud. Võlakriisi süvenedes on ühisvõlakirjast aga uuesti rääkima hakatud kui kriisi võimalikust lahendusest.

Komisjon pakub välja kolm alternatiivi, et käivitada diskussioon ning koostada selle põhjal tuleva aasta algul juba konkreetsem ettepanek.

Suurima efekti annaks, kui liikmesriigid kõik oma võlakirjad ühiselt emiteeriksid ja neid ühiselt ka tagaksid. Nii oleks välistatud risk, et üks või teine riik võiks (hoolimata riigi rahanduse seisust) likviidsuskriisi sattuda. Ühine võlakiri suurendaks euroala finantssüsteemi vastupidavust ning looks USA turu kõrvale teise suure ja likviidse võlakirjaturu, mis kindlustaks ühtlasi euro rahvusvahelist positsiooni reservvaluutana.

Antud variandi suurimaks puuduseks on, et turu distsiplineeriv mõju liikmesriikidele kaob, mis võib anda uuesti võimaluse tugevama distsipliiniga riikide seljas liugu lasta. Nii eeldab taoline võlakiri oluliselt karmimat reeglistikku eelarveditsipliini kindlustamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks, mis nõuaks kindlasti ELi aluslepingu muutust.

Teine alternatiiv on ühiselt emiteerida ja tagada vaid osa euroala riikide võlakirjadest, millega turu distsiplineeriv toime teatud määral säiliks. Kasutegur ühistest võlakirjadest oleks aga väiksem ning selliselgi juhul tuleks aluslepingut muuta, mis nõuab aega.

Kiire võimalus. Kolmas variant erinevalt eelmistest aluslepingute muutust ei nõuaks. Ka siin kaetaks ühiste võlakirjadega vaid osa euroala riikide rahastamisvajadusest, kuid vastutaksid liikmesriigid mitte ühiselt, vaid proportsionaalselt. Kasutegur oleks väiksem, kuid võlakirja saaks käiku lasta küllalt kiiresti. Nii võiks see olla osa praeguse kriisi lahendusest, mida perspektiivis edasi arendada.

"Loomulikult ei saa ühist võlakirja käiku lasta üleöö," kirjutas läinud nädalal ajalehe Financial Times kolumnist Wolfgang Münchau, kes on ammu esindanud seisukohta, et ühiste võlakirjadeta euroala hakkama ei saa. "Aitaks sellestki, kui taoline kavatsus veenvalt deklareerida ning käivitada protsessid seadustes vajalike muudatuste tegemiseks."

Ühtset eurovõlakirja, mis ei arvesta riikide reaalset olukorda ning võrdsustaks kõrgema riskiga riikidele antava laenu hinna madalama riskiga riikidele antava laenu hinnaga, me ei toeta, kuna see hõlmab endas ülisuurt moraaliriski. Samas oleme avatud aruteludeks selliste lahenduste üle, mis minimeerivad moraaliriski. Sellistel lahendustel võib olla positiivne ja stabiliseeriv mõju (nt pensionifondidele).

Euroala ühised võlakirjad on instrument, mis aitab teatud riikide patte suuremas katlas lahustada ning võimaldab samadel probleemsetel riikidel olla loodetavasti veidi madalama intressiga finantseerimise tilguti otsas. Loomulikult tähendab tsentraliseeritud võlg, et seda raha n-ö jagatakse tsentraliseeritult ning samm-sammult liigutakse fiskaaluniooni suunas. Kuna see on poliitiliselt ebamugav, on see tee vaevaline.

Mis puudutab antud kontekstis Eestit, siis kõik sõltub sellest, kui tugev see fiskaalunioon olema saab ning kas tõesti hakkab kuskil istuma näiteks mingi prantslane, kes ütleb meile, kuhu ja palju me kulutada tohime/peame? Siin tekib küsimus juba suveräänsusest. Küsimus, mis meie jaoks on ajaloolist konteksti arvestades valuline.

Euroala kollapsist on aga minu meelest selgelt vara rääkida. Kuigi süsteemi kogunenud pinge annab endast üha enam ja jõulisemalt märku, ei ole me veel näinud mitmeid võimalikke ebakonventsionaalseid majanduspoliitikaalaseid improvisatsioone. Lisaks sellele tundub, et asetades kõrvuti euro päästmise ja kollapsi võimalikud kulud, on esimene jätkuvalt odavam.

Seega minu nägemusel jääb euro alles, euroala jääb eksisteerima praegusel kujul ning pingete kasvades ei tundugi fiskaalunioon nii traagilise asjana.