Eesti kõrgharidus on ristteel: kas olla või mitte olla?

Sisuliselt ei ole Eesti tänane valik kas tasuline või tasuta kõrgharidus, Eesti valik on kas kõrg- või mitte kõrgharidus. Tänane probleem on suuresti kvaliteediprobleem, eriti, kui me paneme praegu pakutava kõrghariduse konteksti Eesti majanduse väljakutsete, arengu ja hakkamasaamisega. See kvaliteedilatt peab tõusma täiesti uuele tasemele, me peame seisma tõelise kõrghariduse eest.

Turg ei ole kõikvõimas. Teiseks, saades aru Ülo Pärnitsa motiividest, juhiks siiski tähelepanu asjaolule, et turusuhe "kurgid mulle, raha sulle" kõrghariduse puhul Eesti suuruses riigis ei toimi. Pean silmas eelkõige just inimeste arvu, inimressurssi. See, et see turusuhe ei ole seni toiminud, on minu arvates kinnitus paljuski me riigi senise arenguloo kohta - oleme ju näinud igasugust kõrgharidust. Selle kinnituseks on tänane TTÜ, kelle suur väljakutse on kõrge tasemega inseneride ja tehnoloogiainimeste ettevalmistamine, et toetada me majandust eesootavaid struktuurseid muutusi. Senine kvaliteedikompositsioon, kus valdavad on pehmed erialad, ei kõlba mitte kuhugi.

Pikem perspektiiv. Kolmandaks, mind paneb käimasolevas debatis imestama, et avalikkuses kõige valjuhäälsemad haridusminister Jaak Aaviksoo või IRLi oponeerijad on need osad me kõrgharidusest, kelle mõistetav ärimudel ja motivatsioon on see, et üliõpilane oleks kõrgkoolis võimalikult kaua ning et võimalikult palju tuleks inimesi sisse. Nagu restoranipidaja, kelle eesmärk on, et klient istuks laua taga võimalikult kaua ja muudkui tarbiks ja et restoran oleks kliente pungil täis.

Me peame nende kõlavate sõnavõttude taga nägema väga kitsaid huvisid, mis aga Eesti majanduse väljakutseid 5-10 aasta perspektiivis ei rahulda. Me majandus vajab rohkem sedalaadi inimressurssi, kes oleks võimeline tootlikkuse tasemel üles ronima. Ja see hakkab peale efektiivsest kõrgharidusest. Kõrgharidust pakutagu pigem vähem, aga paremini. Ühesõnaga, kui ma vaatan neid oponeerijaid ja neid väiteid, siis see on ühepäevane motivatsioon, mis ei vasta meie kõrghariduse rollile pikas perspektiivis.

Neljas punkt. Mina laiendaks selle tasuta kõrghariduse nõude üheks Eesti riigi rahvusvahelistumise oluliseks eesmärgiks. Sest kui me võitleme globaalsel turul ajude, talentide pärast, on selge, et me kõrgkoolid võiks olla kanal, kuhu ajud, inimesed üle kogu maailma võiks kokku tulla. Täpselt nii, nagu mitmed Põhjamaad seda teevad. Meie kõrgkoolid peaks olema sellisel tasemel, et inimesed tuleks siia õppima. Tasuta. See on ju loomulik samm olukorras, kus rahvusvaheliselt käib armutu võitlus ajude pärast. Eestile on kasulik meelitada siia ajusid ning me saame seda teha lisaks kvaliteedile õppemaksu mitte küsides.

Pääs Põhjamaade liigasse. Kuid nii, nagu me ei kujuta ette, et Rakvere Tarvas hakkaks kunagi mängima NBAs, tuleb mõista, et meie kõrgkoolid ei hakka hariduses kunagi mängima võrreldavas liigas, me peame endile leidma sobiliku liiga. Tasuta kõrgharidus tagab aga selle, et me oleme atraktiivsed.

Viiendaks on oluline, et kvaliteedi tõstmine tähendab ka rahvusvahelistumist, see tähendab, et õppejõudude liikumine peaks olema tugevam. Et välisõppejõud tahaks ja saaks siia tulla, et meie õppejõud saaksid liikuda. Kavandatav kõrgharidusreform sellega otseselt ei tegele, kuid see loob mehhanisme, kuidas motiveerida rahvusvahelist õppejõudude liikumist. See tähendaks ka rahvusvaheliste üliõpilaste märkimisväärset kasvu. Praegu seda liikuvust väga palju pole ning konkurents õppejõudude seas on ülinõrk.

Kuuendaks, mis puudutab aga õppimise kõrvalt töötamist. Esmalt kinnitan, et olen nüüd väga subjektiivne, mingeid mõõtmistulemusi mul ette näidata pole, kuid suheldes paljude ettevõtjatega, suheldes paljude tudengitega, on kõrvu jäänud väited, et Eesti kõrgkoolide ja välismaiste kõrgkoolide õppeintensiivsus on praegu täiesti öö ja päev. See nõuete pakett peab olema palju kõrgemal. Olen veendunud, et tugevate oskuste ja teadmistega spetsialistiks saamiseks on vaja keskenduda, seda ei saa teha muude tegemiste kõrvalt. Õppimise kõrvalt töötamine on minu meelest võimalik vaid nende erialade puhul, kus töötamiseks nõutakse tegelikult keskharidust.

Autor: Juhan Parts