Kummaline ultimaatum töötukassa poolt

Kummastavat sõna kuulsin mõni päev tagasi - ultimaatum. Kõlas umbes nii: kui valitsus töötukassa reservi riigikassaga ühendab, nõuab töötukassa nõukogu töötuskindlustuse maksemäära alandamist.

Arusaamatuks jääb, kuidas on makse alandamine seotud reservi haldamise küsimusega?

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles mõni aeg tagasi, et üks seltskond inimesi arvab, et töötukassas on nende raha. Täiesti nõus! Minule näib, et seltskondi on koguni kaks. Valitsus tahab seda endale, töötukassa ei taha käest lasta. Aga see ei ole ju kummagi raha.

See on minu raha ka ja pole oluline, kes seda kohustuslikku kindlustusraha hoiab. Vähemalt seni, kuni paigutaja on usaldusväärne ja raha vajadusel võtta oleks. Oluline on makse suurus. Ja küsimus, kas see kajastab töökaotusriski suurust.

Ärritama peaks töövõtjaid ja tööandjaid tõsiasi, et kindlustusmakse on viimase kahe aasta jooksul tõusnud pea viis korda. Kas siis töökaotuse risk on praegu 2009. aasta kevadega võrreldes viis korda suurem?

Loomulikult mitte. Seetõttu ongi maksumäära põhjendamisel pühaks kuulutatud reservide kogumine. Sotsiaalminister Hanno Pevkur on öelnud, et vajalik oleks umbes pool miljardit.

Need eesmärgid ei ole kuidagi seotud tegeliku kogemusega. 2009. aastal, kui Eestis oli töötuid 100 000 ümber, kogus töötukassa tunduvalt madalama keskmise maksemäära juures 108 miljonit eurot.

Väljamakseid tehti 160 miljoni euro eest. 2010. aastal maksid töövõtjad ja tööandjad kassase juba poole rohkem raha sisse, kui sealt välja läks. Sellises tempos kasvab kassa ka praegu ja aasta lõpuks peaks sinna kogunema 350 miljonit eurot. Neid numbreid vaadates ei veena enam see, et valitsusjuht Andrus Ansip võõpab kogu majanduse tuleviku süsimusta värviga üle. Kui muidu optimistlik Ansip ennustab kadu, on selge, et asi ei ole reservi suuruses, vaid milleski muus. Näiteks eelarve tasakaalus.

Praeguse juhtpartei ainus valimisloosung oli "hoiame riigi rahanduse korras". Ma olen seni arvanud, et nad tahavad seda teha, sest üle jõu elamisega kaugele ei sõida. Töötukassa reservi arvel trikitamisega näitavad nad, et eesmärk pole sisuline tasakaal. Ja trikitamise puhul on ükskõik, miks seda tehakse - kas selleks, et taastada pensionimaksed, Brüsselist pai saada või siseriiklikku populaarsust võita. Sisu sellest ei parane.

Just selle vastu peaks ametiühingud ning tööandjate keskliit seisma. Maksu alandamist saavad nad töötukassa nõukogus nõuda lisaklausliteta teemal, kes tulevikus seda rahapotti käega katsuma hakkavad.