Hea investeerimiskeskkond?

Juhtusin kuulama Kuku raadios ühe investeerimisspetsialisti arutlust, et kuhu oleks mõistlik raha paigutada. Ilmselgelt oli tegu end investeerimismaailmas koduselt tundva isikuga. Kuuldu viis mõtted Eesti investeerimiskeskkonna atraktiivsusele, kus peamisteks investorite meelitajaiks peetakse avatud majandust, selget maksusüsteemi, haritud rahvastikku ja ettevõtlusvabadust. Raadios esinenud spetsialist ei toonud aga välja ühtki neist.

On need isegi kodumaisele investorile vähetähtsad tingimused, mis ei taga ei rahvuse heaolu, majanduslikku õitsengut ega ka investorite huvi mingi regiooni vastu? Mis on siis see kuldvõtmeke, mis avaks ukse investorite hordidele? Raske on kuldvõtmekeseks nimetada klimaatilisi tingimusi, asukohta (ELi ääremaa) või rahvuslikku rikkust tarbijatena.

Olen segaduses. Kui kehtiva doktriini järgi oleme kõik tingimused täitnud, siis kus on investorid? See, et 500 Soome ettevõtjat otsustas siin oma kontorid avada, on tähelepanuväärne, kuigi riigi seisukohalt vähetähtis, sest me maksusüsteemi iseärasuste tõttu ei ole ilma töökohtadeta meile maksutuluna midagi laekumas.

Soodne maksukeskkond polegi investorimagnet? Ehk oleks aeg seda tunnistada ja mõningad muutused teha? Ei, mitte maksusüsteemis, nagu mu erakondlikku kuuluvust arvestades eeldama peaks. Pigem meie endi peades. Sest meie väidetavalt investorisõbraliku riigi tulud ei kasva millegipärast sellise tempoga, nagu võiks eeldada "maailma parimast" võimalikust investeerimiskliimast. Seda tingimustes, kus investorid paaniliselt oma rahalaevadele turvalist sadamat otsivad.

Minu arvates on igal maailma riigil või piirkonnal oma naabrite ees mingi eelis. Enamasti suudetakse see ka majanduslikuks heaoluks pöörata. Mis on meie eelis? Nagu eelnevast nähtub, ei ole see administratiivne ettevõtluskeskkonna regulatsioon. Võimalike variantidena võiks sobida kaks: me asukoht gloobusel ja me energeetiline ressurss.

Asukoht gloobusel. Peame leppima olukorraga, kus lähinaabriteks on Läti ja Venemaa. Me folkloor sisaldab hulgaliselt lähinaabritega seotud sündmuste kirjeldusi. Jah, nii on teistelgi rahvastel, kuid teistel puudub naabrite pime vihkamine. Meil aga - lätlased on kuuevarbalised, venelased tiblad. Ning seni, kuni me ei suuda luua lätlaste ja venelastega normaalseid, rahva üldist heaolu silmas pidavaid suhteid, oleme määratudki jääma Euroopa ääremaaks. Loota, et Soome või Rootsi rahvuslikes huvides on Eesti riigi majanduslik jõukus ja heaolu, on ülimalt naiivne.

Energeetiline ressurss. Jutt, et energeetika on ropp ja must ega vasta rohelisele mõtteviisile, on lühinägelik. Muide, meilgi ikooni staatusesse tõusnud Nokia on enamiku oma eksistentsist ikkagi kummikuid valmistanud.

Eesti sõltuvus abirahast aga kasvab. Ilmselt võiks neil teemadel jäädagi erinevaid arvamusi kuulama. Küll aga oleks kena, kui keegi me tänastest võimuritest ajaks selja sirgu ja ütleks välja, et Eesti ei ole nii vaene riik, et sõltuda oma põhivajadustes erinevatest abipakettidest ja nende jagajatest. Praegu on fakt see, et meie sõltuvus nendest rahaeraldistest aina kasvab. Seda nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste osas.

Autor: Ove Pärtelson