Itaalia probleemid juurdunud

Antonio on itaallasest sõber, kes töötab IT vallas. Kolmekümnendates oli tal juba töö, mis Itaalias kuuluks tavaliselt vähemalt 45aastasele inimesele. Olles väsinud tõestamast klientidele, et ta väärib oma ametikohta, kastavas ta habeme ja värvis selle halliks. Võrdluseks, USAs kaasasutas Steve Jobs Apple'i, kui ta oli kõigest 21aastane.

Seda lugu maksab meeles pidada, kui Itaalia ja Euroopa vaatavad endise peaministri Silvio Berlusconi rokokoo stiilis juhtimisest kaugemale. Tegelikult ei ole ega ole olnud Berlusconi Itaalia probleem number üks. Selleks on riigi juurdunud gerontokraatia, nepotism ja meritokraatia-vastane käitumine. Ja itaallased on ühe ajal nii pahategijad kui ka ohvrid.

Ma ei lahkunud Itaaliast 2000. aastal Berlusconi pärast (kes ei olnud siis võimul). Ja igaüks neist 90 000 inimesest, kes lahkuvad Itaaliast igal aastal - peaaegu miljon viimase kümnendiga -, teevad sellise otsuse poliitilistel põhjustel. Me lahkume, sest Itaalia on stagneeruv riik, eriti noortele. OECD andmetel elab 90% kuni 24aastastest kodus oma vanematega ning 28% on töötud - rohkem kui arenenud riikide keskmine 17%.

Noorte tööpuuduse põhjused on hästi teada. Itaalia Kaubanduskoja uuringu järgi said pooled töötavad itaallased oma töö perekonna või sotsiaalsete sidemete kaudu. Muidugi on tutvused töö saamisel olulised igal pool maailmas, kuid näiteks USAs ja Suurbritannias on suhtlusvõrgustikud võrdlemisi avatud ning väärtus on endiselt peamine põhjus värbamiseks või kellegagi töötamiseks. Kuid mitte Itaalias.

Kui ma olin 21, ei suutnud ma leida partnereid või investoreid mitmekeelsele uudistevahendajale, mille olin loonud peamiselt seetõttu, et mitte keegi Roomas ei saanud soovitada minusugust napolitaanlast. Nii lahkusin 2001. aastal Prantsusmaale. Olles võõramaalane Pariisis, leidsin seal avatud uksi. Ettevõtlik ökosüsteem on veelgi avatum California Silicon Valley's, kus ma asutasin sel aastal ettevõtte, mis arendab nuti- ja tahvelarvutite tarkvara.

Itaaliasse jäädes oleks mu elu ettevõtjana olnud õudusunenägu. Maailmapank pani mu kodumaa kohale 87 äriajamise lihtsuse poolest, kaugel maas USAst (neljas), Prantsusmaast (29.) ja isegi Botswanast (54.). See peegeldab kafkalikku bürokraatiat, kuritegevuse kõrget taset ja korruptsiooni ning Itaalia üldiselt konservatiivset ärikultuuri.

Autor: Adriano Farano