Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raha või elu?
Viimased nädalad on jälle pakkunud kõne- ja mõtteainet euroteemal. Järjest enam on kõikuma löönud kindlustunne, et kättevõidetu püsib. Tekib küsimus, millise hinnaga me sellest ilma võime jääda.
Kinos jooksev teos "Laenatud aeg" kõneleb samuti rahast, aga aja võtmes. Filmis antakse mõista, et mida on rohkem inimesel aega (ehk raha või muid ressursse), seda õnnelikum ta on. Ühelt poolt vastab see tõele, sest elementaarse - kõhutäis ja katus pea kohal - olemasolu võimaldab olelusvõitlusest loobuda. Teisalt pole ju üldse oluline, kui palju kellelgi aega või raha on.
Tähtis on hoopis see, mida sellega ette võtta osatakse, et hiljem tehtut üle vaadates saaks tõdeda "jah, sai hästi kulutatud" või lastelastele huvitavaid lugusid rääkida. Jutte, mitmesse seifi mahtus rahakuhi, on põnev kuulata vast ühel korral.
Ja nendes õigetes või meeldejäävates valikutes on kõik võrdsed - nii need, kellel on napilt, kui ka need, kellel kümnete-sadade eest varandust. Iroonilisel kombel naeratavad tihti vaesuses virelevad palju enam, sest mammona tagaajamise asemel on neil aega nautida lihtsaid asju, nagu täis kõht, tervis ja pere.
Eurot ning sellega kaasnevaid hüvesid ei pruugi meil mõne aja pärast enam olla, aga hinge jälge jätvaid elamusi, ükskõik mis valuuta eest need hangitud on, ei saa mitte miski ega keegi ära võtta. Nii et elamuste jahile kinno, kontserdile, restorani või lihtsalt loodusesse!