EL olgu teel XXI sajandisse

06. detsember 2011, 00:00

Praegune Euroopa Liidu lepe ei kõlba tõepoolest mitte kuhugi – ta pillub kaikaid kodaratesse tervele mõistusele ja sünnitab anarhia seal, kus peaks valitsema range kord. Ei saa olla ühtset eurot ilma eelarveteta, mille tasakaalu määr ja võib-olla ka summaarne defitsiit pole teada ega kontrollitav. Eriti, kui palju ülistatud “euroopalikkus” ja “euroopalik käitumine” tähendab eeskätt ikkagi valskust ja tüngategemist.

Uues ELis peab kehtima rangelt tsentraliseeritud ja kiirelt toimiv ning kohe korrigeeriv eelarvete tasakaalu jälgimise süsteem. Eesti jaoks ei muuda see midagi – meie eelarve on niigi enam kui korras, kuid see muudab kogu ELi majanduse (ka väljaspool euroala) soliidseks ja usaldusväärseks ning vapustuste suhtes tugevaks. See tähendab: see jätab ostuvõimeliseks ka kõik meile eluliselt olulised turud.

Ei kutsu kohe vastuväiteid esile ka idee muuta EKP “viimseks pangaks”. Laenuandjaks valitsustele ja sellise euro emitendiks, mille tagatiseks võiksid olla riikide aktiivid selle sõna laias tähenduses. Kahtlema võiks meid panna Saksamaa teatav vastusesis sellele ideele, sest tema seisukoht on meile tähtis. Aktiivide pärast meil karta ei tule – mida meilt nii väga pandiks panna ikka on, mis juba EFSFi kaudu panti pole lubatud? Pealegi väheneks EKP risk sedavõrd, kuivõrd ELi riikide eelarved tõepoolest kontrolli alla lähevad. Igatahes pole need meetmed küll need, mille vastu võiks, tohiks ja saaks kasutada klassikalisi arusaamu kohapealsest demokraatiast ja suveräniteedist.

Ent on kaks ideed, mis ei sobi kuidagi. Esimene: ühtse maksubaasi ja -süsteemi loomine euroalas ja ELis. Maksude süsteem, nende määrad ja administreerimine kuuluvad rahvuslike rikkuste hulka, mis väljenduvad riikide suhtelistes konkurentsieelistes. Eelarve tasakaal on ühise europoliitika asi igati, küll aga mitte see, millisel tulude-kulude tasemel see saavutatakse. Ei saa ju nõuda, et kõigis firmades oleksid täpselt ühesugused palgad, või reguleerida nende kasumimarginaale! Aga selles, et me hakkame osalt just tänu maksupoliitikale elama paremini kui teised, pole midagi halba, on ju?

Teiseks, idee maksustada finantstehinguid pole mitte ainult rumal (näiteks: kuidas määrata tehingu koht?), vaid ka majandusfilosoofiliselt vale. Selle alus on bolševistlik idee, et “puhtad” väärtpaberitetehingud on kurjast, et nad on spekulatsioon, mida tuleks piirata. Likviidsus on väärtus omaette, et turg saaks toimida, ja turg on väärtus omaette, et me ei peaks elama vaesuses ja alanduses.

Küll aga võiks lubada, et range järelevalve alla läheks see, kust, kuidas ja millise väärtusega väärtpaberid turule ilmuvad. Nii, nagu tarbijakaitsete jälgib, et meile ei müüdaks triikrauda, millest särtsu saab.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2012, 13:08
Otsi:

Ava täpsem otsing