Viime käibemaksu alla ja hakkame laenule mõtlema!

Käibemaksu tõsteti 18%-lt 20%-le majanduslanguse tipus, 2009. aasta suvel, mil kärpekäärid lõikasid kõikjal, riigil oli vaja lisatulusid ja samas püsida euroga liitumise kriteeriumites. Nüüd on kõige raskem majanduses selleks korraks möödas, euroga liitutud ja nagu vahepeal langetatud palgad on taastatud, on aeg tagasi pöörduda senise käibemaksumäära juurde.

Teame, et maailmas on praegu konkurents tööjõumaksude alandamisele, et luua töökohti ja meelitada investeeringuid. Samal ajal tõstetakse kaudseid makse, sh käibemaksu. Seda rõhutas ka äsja Eestis olnud komisjoni maksuvolinik Algirdas Šemeta, seda rõhutavad OECD ja IMF. Nii ujuks Eesti, kes äsja otsustas töötuskindlustusmakset mitte alandada, vastuvoolu. Samas, välisinvestorit meelitavad Eestisse nullmäär reinvesteeritud kasumilt ja odavamad kulud lisaks palgale, ka büroole ja muule, kuni hotellitoa maksumuseni. Käibemaksu alandamine mõjutaks aga kohe meie enda ettevõtteid – raha jääb rohkem alles, siseturg muutub atraktiivsemaks ja kutsub investeerima. Tekib võimalus nii konkureerida odavamate hindadega kui ka suurendada tootmist, palgates uusi ja paremaid inimesi. Kaks protsendipunkti käibemaksu on tugev kõiki puudutav ergutus, mida on pealegi tehniliselt väga lihtne kehtestada. Tähendaks see praeguse tarbimise pealt 80 miljonit eurot aastas. Seda siis ühest küljest auku riigieelarvesse, kuid teisalt lisaraha majandusse. Madalam maksumäär elavdab siseturgu, seega katab mingi osa puudujäägist eelarvesse lisanduv käive.

Teise osa puudujäägist kataks riigi tegevuskulude reform, mis taas seisma jäänud. Avaliku sektori reaalne kärbe, mille eest Eestis maailmas kiidetud, on ju tegelikult küündinud vaid mõne protsendini. Nagu iga firmajuht teab, enne ei leia võimalusi kokkuhoiuks, kui valu piisavalt suur pole. Äripäev juba kuuleb vastuväidet, et kuna kriis pole veel läbi ja uus ja hullem koputab uksele, võiks maksukärbetega veidi veel viivitada. Et las riik varub rasva. Toimetus tuletab meelde, et maksuraha tuleb ettevõtlusest ja selle käekäigust sõltub kõigi elanike heaolu. Praegu pole ükski lisakroon ettevõtlusele liiast.

“Rääkige end peakontoritest lahti!” Sellise emotsionaalse ettepanekuga pöördus majandusminister Juhan Parts möödunud nädalal Äripäeva TOP 100 galal viibinud Eesti pangajuhtide poole. Ministrit häirib, et Skandinaavia pangad tõmbavad raha Eestist välja, laenude tagasimaksed ületavad laenukäibe. Kirjutasime alles isegi, et seni vähegi elevust laenuturul põhjustanud Nordea lõpetab oma agressiivsema tegevuse Eestis.

Partsu ettepanek pankadele tähendaks sisuliselt, et pangad suurendaksid rahavoogu Eestisse hoolimata peakontorite poliitikast. Ka käibemaksu alandamine oleks majandusele sama efektiga, küll aga meie otsustada. Nii nagu riigi laenaminegi. Miks ikkagi ei tohi Eesti laenu võtta? Kui pangad laenuraha majandusse ei taha enam pumbata, miks riik seda teha ei tohi? Kas Eesti peab olema Euroopas kõige vähem laenav riik? Äkki piisab, kui kuuluksime konservatiivide edetabelisse? Paipoisiks olemise hind on meie jaoks endiselt madal elatustase ja suur inimeste väljavool. Rumalad kreeklased said jälle kord Euroopast raha jõulupreemiate maksmiseks. Meie reaalsissetulek aga ei kasva, tööpuudus on kõrge ja noored haritud inimesed lahkuvad riigist. Kas see on ikka päris see, mida tahame?