Võrgu müük ei too konkurentsi

Võrdluseks – sama koguse gaasi tarbib üks Leedus asuv keemiatehas või elektrijaam Soomes. Gaasiturg Eestis on väike, sest riik on väike ja tarbijaid vähe ning gaas konkureerib kõigi teiste kütustega. Selle osakaal primaarenergia bilansis on vaid ligi 10%, mis jääb alla Euroopa keskmise.  Praegu tuleb kogu gaas Venemaalt Gazpromilt ja Iteralt. Eestis tegutseb 30 gaasiettevõtjat, kes osutavad nii võrguteenust kui ka müüvad gaasi. Alates 2006. aasast on AS Eesti Gaas müügi- ja võrgutegevus lahutatud eri ettevõtetesse. Gaasiturg on vastavalt seadusele vaba – kõik tarbijad saavad valida müüja, igaüks võib gaasi importida ja hakata gaasiettevõtjaks.

Miks lõhume töötavat süsteemi? Kõik justkui korras, kuid 2010. aasta suvel esines peaminister Andrus Ansip avaldusega, et vastavalt ELi 3. maagaasidirektiivile tuleb Eesti gaasimajanduses läbi viia ka omandiline lahutamine ehk AS Eesti Gaas peaks müüma oma võrgud. Põhilised argumendid on olnud järgmised: seda nõuab maagaasidirektiiv ehk Euroopa Liit; juhul kui toru kuulub müüjale, on oht, et müüja diskrimineerib teisi gaasi pakkuvaid ettevõtjaid ning ei investeeri torusse piisavalt; gaasi hind Eestis on kallis; gaas tuleb Venemaalt, mis on oht energiajulgeolekule.Fakt on aga see, et Eestile (nagu ka Lätile ja Soomele) on EL teinud erandi ning omandi lahutamist ei nõuta nii kaua, kui Eesti on energiasaar (puudub ühendus teiste Euroopa Liidu riikidega). Oluline on seegi, et erinevalt Eestis räägitust on omandi lahutamiseks direktiivis ette nähtud kolm varianti, millest siinmail plaanitakse kasutada kõige radikaalsemat ja kallimat. Erinevalt näiteks Saksamaast, kus võeti kasutusele direktiivis lubatud sõltumatu ülekandeoperaatori (ITO) variant, mida direktiiv käsitleb võrdsena täieliku omandi lahutamisega. Ka torule juurdepääs on vaba juba aastast 2003 nii Eesti kui ka Euroopa regulatsiooni kohaselt ja isegi investeeritud on korralikult. Eesti Gaas sõlmis 1999. aastal riigiga lepingu, kus meile pandi kohustus arendada võrku nii, et suudaksime transportida ööpäevas 4 mln m³ gaasi. Valmis on ehitatud võrk, mille võimsus on 11 mln m³ ööpäevas.Eestis on Euroopa odavaim gaas. Näiteks kodutarbija, kes kasutab gaasi kütteks, maksab praegu kuupmeetri eest Eestis 0,44, Lätis 0,48, Leedus 0,53, Soomes 0,87 ja Saksamaal 0,93 eurot. Vastupidiselt emotsionaalseile hüüatustele gaasi hinna teemal on meil odavaim gaas lõpptarbijale.

On üks kriitikute väide, mida vaidlustada ei saa. Gaas tuleb tõesti ainult Venemaalt, see pole aga seotud torustike omandiga, vaid eelkõige sellega, et turg Eestis on väike ja uute tegijate siia meelitamiseks väheatraktiivne. Sama kinnitab ka 2011. aasta mais Eleringi konsultatsioonifirmalt Pöyry tellitud uuring “Gaasituru liberaliseerimine Eestis”, mis eelmisel nädalal avalikustati. Pöyry töös on juttu ka omandi lahutamisest gaasisektoris, kuid sellele soovitatakse läheneda tasakaalukalt, alustades sõltumatust ülekandesüsteemi operaatorist (ITOst) ja edasi liikuda koos turu arenguga. Meie hinnangul on selline lähenemisviis mõistlik, sest ITO-mudelit kasutades saab riik otseselt osaleda ülekandevõrgu arengu suunamisel. Ettevõtte äri- ja investeerimisplaanid oleksid konkurentsiameti kontrolli all ning Eesti Gaasi kui omaniku mõju oleks minimaalne. Sel viisil osalemine annaks riigile koos teiste aktsionäridega ka parema pildi, millised on turu vajadused, võimalused ja kitsaskohad. Lisaks jääb ka ITO variandi valimisel võimalikuks torustike müük.Praegu valminud maagaasiseaduse muutmise seaduseeelnõus aga planeeritakse, et Eesti Gaas peab torustikud müüma hiljemalt aastaks 2015, mis kõiki  protseduurinõudeid arvestades tähendab, et ostja tuleb leida hiljemalt jaanuariks 2014. Tõenäoliselt eelistab riik, et torustike ostja oleks pärit Euroopa Liidust, millega aga kaasneb probleem, sest tururegulatsioon, mida Eestis kasutatakse, ei järgi Euroopa parimaid praktikaid ja vajab seega muutmist. Sarnane probleem ei ole ainult gaasiettevõtluses, vaid ka teiste taristute omanikel. Seepärast ongi vaja ITO-mudeliga kaasnevat lisaaega, et leida lahendused ja üksmeel taristute omanike, riigi ja konkurentsiameti vahel. Vastasel korral on oht sattuda õiguslikesse vaidlustesse nii nagu Leedus praegu.Paradoks on selles, et kui Euroopa Liidu algne plaan omandi lahutamise direktiivi tehes oli tuua kasu tarbijatele, on praktika näidanud vastupidist. Põhilises, mis tarbijat huvitab – see on hind – toimub liikumine soovitule vastassuunas ehk hinnad muutusega hoopis tõusevad. Juhul, kui Eesti soovib hinnatõusu minimeerida, on olulisim tegur gaasi kasutamise suurendamine. See aga ei saa toimuda sama järsult kui otsus Eesti Gaas lõhkuda. Pöyry töös on olulisemad gaasituru suurendamise võimalused ka toodud.