Võlakriis nõuab lahendusi

Just seniste ebapiisavate kokkulepete tõttu on alati olnud vaja selgelt eristada sammude mõju lühi- ja pikaajalises perspektiivis. Näiteks on enamik senistest sammudest pakkunud võlakriisile üksnes lühiajalist leevendust, mille tõttu on üksikute riikide võlakriis kasvanud täiemõõtmeliseks ühisraha kriisiks. On ilmne, et nii jätkates Euroopa ühisraha päästa ei ole võimalik.Samas ei saa välistada, et selline käitumine on vähemalt osaliselt olnud taotluslik. Suhteliselt muretus olukorras ei ole ju vajaliku radikaalsusega reformide algatamine, rääkimata nende elluviimisest, kerge. Ei ole õige matta sadu miljardeid päästeaktsioonidesse, mis ei saa kuhugi välja viia. Kreeka ja teiste maade ning euro päästjate ees on seisnud äärmiselt mitmetahuline, kui mitte täiesti lahendamatu, ülesanne: muuta eri tugevuse ja isepäistest tükkidest nõrgalt kokku liidetud ja usaldust kaotav eurotsoon normaalselt funktsioneerivaks valuutaliiduks. Raskused pole siin kaugeltki selles, et ei teata, mida majanduslikus mõttes teha tuleks, vaid selles, et vajalik muutus tähendab eurotsooni igale liikmele millestki loobumist ja seda, et ühtedele hakkab uuenenud valuutaliit sobima paremini kui teistele ning et ühed peavad ühisraha päästmisel enda peale võtma suhteliselt suurema koorma.

Aritmeetiliselt ei ole ju olukord Euroopas sugugi halvem kui USAs. Probleemid peituvad Euroopa ühisraha ja rahanduse organisatsioonis, toimimise põhimõtetes. Et poliitikud organisatsiooni osa ja selle täiustamise/arendamise võimalusi/vajadust rahaliidu moodustamisel ebaõigelt hindasid. Kui eurotsoon ei oleks praegu jõudmas eksistentsiaalse küsimuseni, võiks eeldada, et ka selle nädala lõpus ei jõuta kaugemale püüdest veel mõni aeg turgusid senises stiilis rahustada ja astuda rahaliidu reformimise suunas minimaalseid samme. Samas ei suuda ma kuidagi uskuda, et Euroopa juhid võiksid olla sama pimedusega löödud, nagu olid omaaegsed Nõukogude liidrid. Seepärast arvan, etkõigile raskustele vaatamata saavutatakse nädala lõpus eurotsooni uueks stardiks vajalik põhimõtteline läbimurre. Samas arvan ka seda, et otsuse kaugemale ulatuv sisu jäetakse ikkagi raskelt dešifreeritavate formuleeringute taha.Siinjuures eksivad need, kes on kartnud, et uuenev rahaliit toob kaasa või avab tee nn Euroopa Ühendriikide sünnile. Kartma peaks hoopis need, kelle suhtes peagi automaatseid sanktsioone reeglite rikkumise pärast rakendama hakatakse, sest pakutavad kontrollimehhanismid lubavad küll eurot kui raha tugevdada, kuid ei vähenda eurotsooni nõrgemate riikide arenguprobleeme, pigem süvendavad neid.