Politsei on lõputus remondis

Kõvasti on kõikuma löönud ka järjekorras juba 19. siseministri Ken-Marti Vaheri tool ning on avaldatud arvamust, et IRLi poliitikute elamislubadega äritsemise skandaali tõttu võib sule sappa saada ka praegune, järjekorras üheksas politseijuht Raivo Küüt. Kõige käpardlikumalt on politseid juhitud ajal, kui selle valdkonna eest on vastutanud just Isamaa taustaga poliitikud.

Praegu keriva elamislubade skandaali valguses ütleb politsei- ja piirivalveameti juht Raivo Küüt, et temale ei ole siseminister mingit survet avaldanud. Kuid 1990ndatel oli tavaline, et politsei peadirektori ametikoht sõltus suuresti siseministeeriumi enda käes hoidva erakonna eelistustest ning vahel ka lihtsalt ministri suvast. Piltlikult öeldes ei teadnud peadirektor õhtul, kas järgmine tööpäev jääb selles ametis viimaseks või mitte. Reegel oli aga see, et iga valitsusevahetusega said sule sappa ka ametite juhid. Kindlamaks muutus politseijuhi ametikoht alles 1997. aastal, kui ametisse asus Harry Tuul ja poliitikud leppisid kokku, et politseijuht on ametis viis aastat.

Poliitikutega tuli arvestada. “See amet on ikka tuulte käes olnud,” naerab esimene politseiameti peadirektor Jüri Nurme. Nurme teab, mida räägib. Ta on siiani politseis tööl, tunneb kõiki peadirektoreid ning on näinud nende võite ja kaotusi.

1994. aastal peadirektoriks määratud Uuno Ellen meenutab, et tema ajal politseijuht poliitikast ei pääsenud, kuigi ta püüdis nii palju kui võimalik sellest kõrvale hoida. “Eks minu õnnetus oli ka see, et tulin suhteliselt väljast, perifeeriast ja sisseelamise aeg jäi lühikeseks. Ma ei hoomanud neid allhoovusi ja tõmbetuuli ning võrdlemisi raske oli oma tahet maksma panna, kui nendes suhetes ei orienteerunud,” räägib Ellen.

Siseministrite Edgar Savisaare ning Märt Raski ajal politseid juhtinud Ain Seppik räägib, et tema tööd ministrid ei seganud ja otseselt käske ei andnud, kuid see poliitika tuli ellu viia, mida üks või teine poliitiline partei oli lubanud.

“Edgar Savisaar ei ole inimene, kes istuks alluvatel kukil. Ta küll kontrollib põhimõttelisi asju, aga vabadust oli küll. Siis tuli Märt Rask, kellega ma olen koos ülikoolis käinud ja kes tegeles poliitikaga. Tal polnud aega ega tahtmistki igapäevastesse asjadesse sekkuda,” räägib Seppik.

Seitsme siseministri alluvuses töötanud Harry Tuulele ei meenu samuti, et mõni minister oleks sekkunud igapäevatöösse, kuid 2002. aastal, kui valitsuskoalitsiooni moodustasid Reformierakond ja Keskerakond, algas surve n-ö poliitiliselt omade inimeste kindlatele ametikohtadele panemiseks.

“Sellest ajast tekkis surve peadirektorile mõningate inimeste ametisse määramiseks või ümberpaigutamiseks. Teatavasti ei tohi politseinik kuuluda parteisse, seepärast ei saa politsei puhul rääkida ametnike parteistamisest, aga mitteformaalselt algas ametnike osaline politiseerimine,” selgitab ta.

Tollane siseminister Seppik oli küll Tuulega üsna pingelistes suhetes, kuid välja vahetama teda ei hakanud. “Politsei arengule ei oleks see hea olnud,” märgib Seppik. Õnneks on Seppiku sõnul läinud ka peadirektori määramine praegu palju kultuursemaks. Siseminister valib spetsialistide hulgast kandidaadi välja ja väga tõsiselt konsulteeritakse enne parlamendi õiguskomisjoniga. “Viimasel ajal pole näinud, et oleks olnud poliitilisi valikuid, ja see on õige suund,” lisab ta.

Pidevad reformid. Kui politseijuhtide tool on viimastel aastatel püsinud võrreldes politseiameti algusaegadega kindlamana, siis reformimine on toimunud pidevalt.

Seppiku arvates ei ole reforme liiga palju olnud, aga need on olnud liiga tempokad ja ühel hetkel väsib see, kelle kallal neid tehakse. “Alluvad peavad aru saama, miks see on vajalik. Ega ma ei ole veendunud, et piirivalve, politsei ja kodakondsusameti kokkupanek oli õige samm,” märgib ta.

Enamik politseiameti peadirektoreid on pärast ametist lahkumist kadunud ka avalikkusest, nii mõnedki juhid pole ka ametisoleku ajal olnud oma alal arvamusliidrid. “Nii kõrgel tasemel inimene ei ole ainult spetsialist. Ta on ka kõrge tasemega mänedžer, juht, kes peab andma rahvale aru ja selgitama üht või teist politsei käitumist ja politsei igapäevaelu ka,” peab Seppiku arvates peadirektor kindlasti olema oma alal arvamusliider.

Kui endine siseminister Jüri Pihl nimetab politseiameti juhtimist politseiametniku tippsaavutuseks, siis Uuno Ellen ei tõsta enda peadirektori perioodi kuidagi eriliselt esile: “See oli lihtsalt üks ajaperiood töötegemise reas.”

Viimane reform tekitab kriitikat

Ligi kaks aastat tagasi politseiameti, piirivalveameti ning kodakondsus- ja migratsiooniameti baasil moodustatud nn ühendameti töölehakkamine on läinud üle kivide ja kändude. Hoolimata kriitikast ning pingelisest tööst loodab peadirektor Raivo Küüt peatselt esimesi vilju nautida.Kõige suurem muutus on see, et kolme ameti peale on kohutavalt suur koordinatsiooniosakond, kritiseerib riigikogu liige, endine keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt ametite liitmist. Tema sõnul tuleks üle vaadata kogu politsei juhtimine. “Aeg oleks väga tõsiselt vaadata nii sise- kui ka kaitseministeeriumis, et valdkondi nagu politsei ja pääste juhitaks väga edukalt ka ministeeriumi osakonna tasemel, selleks ei pea olema nii amet kui ka terve hunnik ametnikke ministeeriumis, kes üksteist dubleerivad,” räägib Anvelt.Endise kaitsepolitseiameti juhi ja hilisema siseministri Jüri Pihli sõnul oli kolme ameti ühendamise peamiseks põhjuseks ellujäämine, kui riigil on vahendeid vähemaks jäänud.Teine endine siseminister Kalle Laanet arvab aga, et praegune politseiameti struktuur ei toeta sellise suure organisatsiooni juhtimist: “Põhiline aur ja energia läheb sellele, kuidas üleval juhtimisstruktuuris kastikesi joonistada ja inimesi paigutada. Asja eesmärk oli, et teenus maapiirkonnaks läheks paremaks, kuid on juhtunud vastupidi, teenuse kättesaadavus ja kvaliteet on läinud halvemaks. Ma arvan, et see polnud viga, kuid viga oli selles, kuidas seda ellu viidi.”Ka politseiameti looja ja esimene peadirektor Jüri Nurme näeb, et praegusel juhil Raivo Küüdil on raske ning organisatsioonis on tunda, et ühinemine on tekitanud rohkem pingeid kui sünergiat.Endise siseministri ja politseijuhi Ain Seppiku sõnul on politsei ja piirivalve kaks täiesti erinevat organisatsiooni ning nende kokkusulatamine võtab veel aega. Ka praegusele peadirektorile Küüdile soovitab ta aega anda, sest talle on langenud üle jõu käiv ülesanne, mida ta püüab jõudu mööda lahendada. “Minu arvates on ta kõikidel ametikohtadel hakkama saanud ja minu hinnangul saab ta ka praegu hakkama,” on Seppik optimistlik.Äripäevaga rääkinud endised siseministrid ja politseinikud peavad aga väga heaks uudiseks ka vahepeal laiali saadetud keskkriminaalpolitsei taasloomist.

Lembit Kolk: iga uus siseminister soovis politseis midagi parandada ja muuta

Siseministrite sage vahetumine on olnud politsei jaoks probleem, sest iga uus minister üritas midagi muuta, ütleb intervjuus aastatel 1992–2003 politsei eriüksust K-Komando juhtinud Lembit Kolk.

Miks on Eesti politseijuhid tihti vahetunud? On selline kiire verevahetus olnud ametile hea või halb? Algaastatel sõltus sage vahetumine eelkõige poliitikutest – vahetusid nii peadirektorid kui ka siseministrid. Miks see nii oli, tuleks küsida just poliitikute käest. Algaastatel sai ju iga tubli parteitegelane kas või ministriks, kui tal selleks soovi oli, ja valis enda jaoks sobiva peadirektori, enamasti koos üsna suure kaaskonnaga. Minu mälu järgi saabus rahulikum aeg Harry Tuule ajal, kui kehtestati viieaastane ametiaeg. See oli stabiliseerimise mõttes hea, kuid selles peitub ka ohtusid. Kui valik osutub nõrgaks või ebapädevaks, siis on väga raske sellisest inimesest vabaneda.Kahjuks asub iga uus minister õige pea mingisse arengufaasi jõudnud süsteemi reformima, võib-olla soovist jätta oma eelkäijast parema mulje või mingil muul põhjusel. Selleks võivad olla poliitilised koalitsioonilepped ja neis sisalduvad lubadused, vajadus raha kokku hoida, aga kindlasti ka soov süsteemi paremaks ja töökindlamaks muuta. Kahjuks on nelja-aastane periood liiga lühike, et minister saaks alati õigeid otsuseid teha ja süsteemi tervikuna näha, liiatigi kui nõuandjateks valitakse endale meelepäraseid inimesi.Kõrgelennulised ametinimetused ja struktuurid ei kindlusta kahjude vältimist, kui töö sisusse ei süveneta.Nii  ministeeriumis kui ka politseiametis on ju olemas pikka aega oma tööd hästi teinud spetsialiste, kelle arvamust tuleks tingimata kuulata, isegi kui neid ühel või teisel põhjusel edutada või avalikult tunnustada ei saa.

Kuidas on politseijuhtide tööd mõjutanud kiire siseministrite vahetumine – lausa 19 siseministrit on olnud sel perioodil Eestis? Sage vahetumine ja pidev reformida tahtmine ei mõjunud kogu süsteemile hästi – see kulutas nii inimesi kui ka süsteemi ennast. Minu ajal oli mitmeid koondamisi, mille järel õige pea veel suuremal hulgal ametnikke kabinettidesse tekkis, nende hulgas ka hiljuti koondatuid, kes olid oma koondamistasud kätte saanud. Mis sellise asja mõte oli, on minule arusaamatu, aga rahale oleks saanud ju parema otstarbe leida.

Kuivõrd on politseijuhid olnud poliitiliselt või sõpruskonnast mõjutatavad? Näiteks kuivõrd on politseijuhid olnud sõltuvad siseministrite soovidest ja nõudmistest? On olnud igasuguseid mõjutusi, mis enamasti on oma alguse saanud poliitikast, puudusteta pole ükski erakond. Vahepeal oli periood, kus turvafirmade juhid pidasid oma nõupidamisi lausa siseministeeriumi ruumides, kus said ka teatud siseinfot. Ma ei ütle, et turvafirmasid ei tohi kaasata politseitöö toetamisse, kuid selline koostöö lõi võimaluse, et mõnes situatsioonis võis riiki teeniv politseinik sattuda vastamisi erafirma turvamehega. Õnneks on see ebameeldiv periood juba ammu lõppenud.

Kuidas hindate meie seniste politseijuhtide mainet ja autoriteetsust? Mitmeid politseijuhte rahvas ilmselt ei mäleta, ka pole mitmed neist hiljem sugugi muljetavaldavat karjääri teinud. Miks? Maine ja autoriteet on kaksikvennad. Eks politseitööl nagu igal teiselgi elualal on kõige olulisem soov oma tööd hästi teha, seda sügavuti tundma õppida, ennast täiendada ja harida. See peaks andma päris hea tulemuse. Kui juht on ka piisavalt karismaatiline ning oskab oma alluvate tugevaid külgi märgata ja neid esile tõsta, siis peaks tulemus olema ju suurepärane. See on muidugi ideaalis nii, tegelik elu sellega sageli kokku ei lähe.

Õhtul ei teadnud, kes hommikul ametis on

Politseiameti juhi ametikoht muutus kindlamaks 1990ndate teises pooles, kui poliitikud leppisid kokku, et peadirektori ametiaeg on viis aastat. Enne seda visati politseinike seas nalja, et hommikul tööle tulles tasub valvelauast üle küsida, kes täna peadirektor on, meenutab riigikogu liige Andres Anvelt, kes aastatel 1993–2003 töötas keskkriminaalpolitseis, sellest viimased kolm aastat asedirektori ja direktorina.

Mis põhjusel on politseijuhid kiiresti vahetunud ja pole olnud stabiilsust? Kui vaatame, millal vahetumine toimus, siis see oli 1990ndatel. Mäletan väga hästi, et meie välispartnerid heitsid ette, et mis teil seal toimub, nemad tahavad Eestiga normaalset koostööd teha, aga kunagi ei tea, kui hommikul lennukile istud, kes kohale jõudes ees ootab. 1990ndate teisel poolel kinnistus kultuur, et ameti peadirektor ei pea olema kindlasti ühe või teise parteiga seotud. Mõistus jõudis kohale. Viimane mitte täit aega ametis olnud peadirektor oli Ain Seppik, järgnes juba Harry Tuul, kes oli minu meelest oma täisaja ära.

Kas poliitikute mõjutatud aeg jääb 1990ndatesse või on see ka viimase aja probleem? Ei ole tegelikult. Kui poliitik ei suuda üldse mõjutada mingeid protsesse, siis on ta niisama tühikargaja. Aga poliitiline mõjutus peab toimuma ameti või ametniku töö objektiivse hindamise kaudu. Kusjuures, viimasel ajal olen ma täheldanud isegi pigem vastupidist probleemi ja nii mõnigi minister võiks olla mõne ametiga radikaalsem – kui 1990ndatel kartsid ametite juhid ministreid, siis nüüd kardavad ministrid tihti ametite juhte.Väga oluline asjaolu, mis muutis ametite juhtide väljavahetamist, oli see, et 1990ndate teisel poolel jõudis meie seadustesse piirang, kui kaua näiteks peadirektor võib ametit juhtida. Politseiameti peadirektori puhul on see viis aastat ja maksimaalselt kaks korda. Kuigi see on pelgalt ülemine piirmäär, siis see ikkagi näitab, et politsei juhte ei panda ametisse poliitilise tahte järgi, vaid pikemaks perioodiks.

Politseiameti juhid ei ole praegu ega pole olnud ka varem arvamusliidrid, keda ühiskonnas respekteeritakse või ka tuntakse. Mis võib selle põhjus olla? Tol ajal ei saanudki tahta, et kujuneks välja arvamusliider. Keegi esiteks ei julgenudki kujuneda arvamusliidriks, sest siis ta võinuks mõnele poliitikule tekitada ebamugavustunde, et ameti juht on suurem arvamusliider kui poliitik. Tänapäeval võiksid muidugi ametite juhtidest kujuneda välja sellised, mitte emotsionaalsed, vaid objektiivsed arvamusliidrid, kes räägivad ühiskonnas rohkem kaasa. Küüdi puhul on see probleem. Näiteks maksuameti juht Enriko Aav on tunduvalt suurema kõlapinnaga avalikkuses kui politseiameti peadirektor.

Kas Te oskate tuua üheksast senisest politseijuhist esile kellegi, kes on olnud kõige säravam ja karismaatilisem? Ain Seppik. Tema ikkagi ka tollal, kui ta oli politsei peadirektor, oli meedia tähelepanu all teatud karisma ning julgete väljaütlemistega. Võib-olla seetõttu ta ei sobinudki ministritele.Siin on muidugi üks asi, mis on minu subjektiivne arvamus. Kui vaatame politsei peadirektorite tausta, siis Ain Seppik oli viimane peadirektor, kellel oli uurija või ütleme kriminaalpolitsei taust. Alates Harry Tuulest, tema kaasa arvatud, on olnud kõik politsei peadirektorid tegelikult korrakaitselise ehk nn konstaabli taustaga. Viimaseid on ka tegelikult poliitikutel lihtsam aktsepteerida, sest nemad lähtuvad põhimõttest “vait olla ja edasi teenida”. Neil on käsuliin palju konkreetsem, kui näiteks kriminaalpolitseinike puhul. Seetõttu pole ehk välja kujunenud ka mingeid erilisi arvamusliidreid.

Mis juhtum oli nende punaste vormirõivastega, mida irooniliselt meenutatakse?  Punased pintsakud tulid minu mäletamist mööda Jaan Tootsi ajal, kes oli vahepeal peadirektori kohusetäitja. Nende punaste pintsakutega tekkis muhelus rahva seas. Ma olen ise juhtunud olukorda, kus toimus Eesti politsei juhtide kohtumine Venemaa kolleegidega Mõõkkala restoranis ja Ain Seppik, kes oli siis kas uurimisameti juht või peadirektori asetäitja, jäi oma punase pintsakuga ukse juurde ning vene pätid tulid sisse ja viskasid talle joped kätte, panid veel jootraha ka. Arvasid, et tegemist on šveitseriga.

Kuidas praegune juht Raivo Küüt ühendatud ameti juhtimisega hakkama saab? See on ausalt öeldes päris suur probleem, sest me täpselt siiani ei tea, kas kiire ühendamine oli õigustatud. Tema oli muidugi täideviija, ma üldse ei ütle, et tema oli eestvedaja. Ma arvan, et talle lihtsalt öeldi, et sa pead selle ära tegema.Pean kurbusega tõdema, et mingil määral on see ootuste ja lootuste purunemise periood. Lootused uue ühendatud ameti suurele võidukäigule pole täitunud. Organisatsiooni sees on tekkinud frustratsioon, on olnud ka sisemiste mässude periood, mis on negatiivselt mõjunud organisatsiooni sisemisele kultuurile.Nüüd tuleb palju vigu parandada. Kogu lugupidamise juures Raivo Küüdi vastu ütlen, et ta on lasknud bürokraatial võimutsema hakata.

Mis see põhjus lühidalt on, et reform on läbi kukkunud, mis on valesti tehtud? Ma ei saa öelda, et ta on läbi kukkunud, tagasi pöörata pole seda mõtet, aga peaks parandama ja täitsa teistmoodi lähenema. Põhjus on selles, et kolme ameti ühinemisel pandi esmatähtsale kohale pealiskihi juhtimine, ei mindud süvitsi iga üksuse tegevuseni välja, kuidas neid paremini korraldada. Pandi ametid kokku ja kõige suurem muutus on see, et kolme ameti peale on kohutavalt suur koordinatsiooniosakond. Hea näide on see, et ta on umbes kümme korda suurem siseministeeriumis olevast poliitika kujundamise ja juhtimise üksusest, kes kavandab sisejulgeoleku poliitikat.Meil on tähtsad ülemused, palju medaleid, tähtsaid üritusi, aga allpool on seisev vesi. Potjomkini küla väljapoole ehitamist on väga palju. Üle peaks vaatama kogu politsei juhtimise. Aeg oleks väga tõsiselt vaadata nii sise- kui ka kaitseministeeriumis, et valdkonnad, nagu politsei ja pääste, oleksid väga edukalt juhitud ka ministeeriumi osakonna tasemel, selleks ei pea olema nii amet kui ka terve hunnik ametnikke ministeeriumis, kes üksteist dubleerivad. Seda ei juleta ette võtta, sest see on pikk protsess, mis võib kesta kauem kui ministrite valitsusaeg.

Keskkriminaalpolitsei taastamist olete meedias kommenteerinud kui positiivset sammu. Miks see oluline on? Mind võib süüdistada, et vana keskkrimka direktor ja muidugi oma ihupesu on kehale lähemal, aga kui võtame reaalselt, siis väikse Eesti puhul ei saa muud moodi tõsiselt varjatud kuritegevusega võidelda kui üleriigilise struktuuriga. Ainuüksi meetodid ja vahendid on nii kallid, et pole võimalik lubada neid kõigile neljale prefektuurile. Raskete kuritegude uurimine tsentraalselt, omades tugiisikuid üle Eesti, on möödapääsmatu. Varem või hiljem me pidime selle juurde tagasi tulema.

 

Jüri Nurme

Andres Anvelt: Omal ajal esimese politsei peadirektorina murrangu üleelamisel oli ta õigel ajal õiges kohas. Pärast, kui süsteem sai tööle, oli tema kiire väljavahetamine muidugi igati õigustatud. Ta oli selline mõnus rahvamees, hea ütlemisega, hea olemisega, temasse suhtuti hästi nii organisatsioonis kui ka väljaspool. Ortodoksses miilitsakultuuris tuli äkki selline muhe oma mees, kellega sai rääkida kõigil teemadel.Uuno Ellen: Oskan tema kohta ainult häid sõnuöelda. Ta on tark ja sõnakas mees ning ei söönud oma sõnu. Mulle meeldivad sõnapidajad mehed.

Igor Amann

Lembit Kolk: Pean teda tänaseni parimaks politseijuhiks: tark, tasakaalukas, oma tööd hästi tundev ja karismaatiline.Ain Seppik: Amann oli 1990ndate alguses nagu valge luik mustal taustal. Ühiskond oli hoopis teistsugune ja politsei oli ka teistsugune, aga tema oli ajast ees, ta oleks võinud olla kümme aastat hiljem peadirektor. Ta oli erinev. Ta oli intelligentne, läbi-lõhki süsteemi tundev ja inimestega käitumises äärmiselt meeldiv.Andres Anvelt: Ta oli liiga intelligentne inimene 1990. aastatel Eesti politsei juhtimiseks. Liiga intelligentne sõna otseses mõttes. Tema intelligentsus varjutas väga paljusid tollal kiiresti vahetunud siseministreid ja seetõttu kindlasti sunniti ta ka lahkuma.Jüri Nurme: Tõeliselt kahju, et ta jäi poliitiliste hammasrataste vahele. Tema oleks võinud tunduvalt pikemalt peadirektor olla.

Uuno Ellen

Ain Seppik: Ta tuli Tartust… ma ei teagi, mis ta seal tegi. Igatahes prefekt ta ei olnud. Tal oli tegelikult väga raske, sest tal puudus täielikult ettevalmistus peadirektori elukutseks ja kuna ta saabus niisugusel suhteliselt tormisel ajal, siis ega tal pikka pidamist ei olnud. Iseloomult oli tore ja sõbralik inimene, spetsialistina oli tema tase, nagu see seal Tartus oli, ja aeg oli ka äärmiselt raske. Eks ta püüdis teha, nagu ta oskas, suutis ja nägi tollastes tingimustes.Jüri Nurme: Tema saamine peadirektoriks oli kõige müstilisem.Andres Anvelt: Mäletan seda, et tema hüüdnimi oli Liiklusmiilits, see oli võib-olla kriminaalpolitseinikel omavahel rohkem. Aga üldiselt mingit emotsiooni temaga seoses ei teki. Kui ma ei eksi, siis temaga algaski aeg, kus peadirektorid kiiresti vahetusid. Mäletan, et kui hommikul Pagari tänavale tööle tulime, siis igaks juhuks küsisime valvelauas üle, et kes täna peadirektor on.Lembit Kolk: Kuuldavasti olnud väga tubli uurija, kuid poliitiliste tõmbetuulte toel peadirektoriks tõusmine oli tema jaoks ilmselt liig, mistõttu sattus sageli teiste mängukanniks.

Herman Simm

Ain Seppik: Simmi saamine peadirektoriks, nii paradoksaalne kui see pole, on puhtalt Isamaaliidu südametunnistusel. Kaido Kama ta sinna pani. Kusjuures enne olime läbi viinud inspekteerimise ja avastasime kahtlased tehingud hambaravikabinetiga. Vaatamata sellele, ilmselt mingi poliitilise tahte ajendil, pandi Simm peadirektoriks.Jüri Pihl: Tema kõrvale pole halvas mõttes kedagi panna.Uuno Ellen: Simmil oli väga tihe läbikäimine teatud poliitikutega Toompeal. Tema müügiartikliks oli isamaalisus. Ka sel ajal pidasime me kõik teda veidi ullikeseks, sest tal oli jälitusmaania ja need imelikud jutud. Me ei võtnud seda tõsiselt.Peadirektorina tegi ta oma võimuvolitusi ületavaid vastutulekuid teatud asjades. Näiteks andis ta korralduse, et liiklusinspektorid ei kontrolliks teatud ametnikke maakonna tasandil jne. See oli tollane aeg.Andres Anvelt: See oli meie jaoks krimka poolel jälitusmaania aeg, me pidime tegema peadirektorile vastuluuret tema palvel, kuna ta nägi, et teda kogu aeg jälitatakse. Lisaks jälitusmaaniale oli see magusa juhtimise aeg. Kogu aeg räägiti, kui hästi kõik on, kuigi tegelikult kõik teadsid, et kõik on halvasti. Väljapoole kallati moosi, räägiti, kuidas käib võitlus kuritegevusega, aga seespool oli üks hullem stagneerumine üldse.Lembit Kolk: Kas need, kes tema kukkumist peadirektori kohalt ootasid, võivad praegu peeglisse vaadates öelda, et nende vigadest ei saanud alguse Simmi reetmise teele asumine. Simm oli tark ja tubli tegija, kes tahtis Eesti politseid ehitada. Simmile omistatud jälitamisfoobia polnud ju aluseta, aga ometi oli see üks osa tema mõnitamisest. Siit leidiski teine riik võimaluse teda oma huvides ära kasutada. Siin peaks olema mõtlemiskoht meile kõigile! Ma ei õigusta tema tegu, aga mõistan seda, sest olen taolise alatu rünnaku eriüksust üles ehitades läbi elanud.

Ain Seppik

Jüri Nurme: Ta oli uurija ning sellele valdkonnale pööras ta rohkem tähelepanu.Andres Anvelt: Ta oli sisussetungiv. Peadirektoritest oli tema esimene, kes enne, kui võttis vastu mingi otsuse ja kummardus poliitikute poole, tegi endale probleemi selgeks. Pärast pidevat raputamist ja peadirektorite vahetamist oli see suhteliselt intellektuaalne periood, kus enamjaolt oli kaine mõistus see, mis võitis.Lembit Kolk: Oma ala tundev mees, aga kohati jäi mulje, nagu seisaksime teine teisel pool rindejoont.

Harry Tuul

Jüri Pihl: Tooksin tema Raivo Küüdi kõrval esile, mõlemad olid ametis murrangulistel aegadel. Tuul oli ametis kõige pikemat aega, kuus aastat, ja seda pole keegi üle löönud.Jüri Nurme: Harry Tuul oli kõva käega ja tema pärusmaa on liiklus. Need olid ajad, mil tuli süsteemis endas kord kehtestada. Olid igasugused juhtumid politseiametnikega.Andres Anvelt: Harry oli tubli rahvamees. Tema ajal tugevnes tunduvalt prefektide võim, neist tekkisid maakondlikud politseijuhid, nad olid A ja O. Kui tema esinemisi kuulata, siis pole päris kindel, kas ta saab hakkama oma mõtete väljendamisega, aga samas oskas ta hästi sebida poliitikute ja oma ameti vahel. Ta tekitas suhteliselt stabiilse perioodi ja politsei tegi tema ajal läbi päris suure arengu. Täitsa normaalne aeg oli.Kalle Laanet: Kui võtta Seppik, Tuul ja Antropov, siis juhina oli kõige nõrgem Harry Tuul. Tuul sattus ajajärku, kus poliitilisel tasandil lepiti kokku, et peadirektorite vahetus pole seotud poliitiliste tõmbetuultega ehk poliitiliselt lepiti kokku, et hoitakse teda.Lembit Kolk: Oli esimene, kes sai viieaastase ametiaja, mistõttu teda ei kõigutanud palju poliitikute sekeldamised. Minul temaga töö sujus ja eriüksus sai häirimatult areneda.

Raivo Aeg

Jüri Pihl: Tõstaksin esile ka Raivo Aegi, kes on pikalt kahe ameti juht olnud. Läks kapo juhiks ja see on ka pigem edutamise märk.Kalle Laanet: Olen ka praegu seisukohal, et tol hetkel oli Raivo Aeg parim. Ja nagu aeg on näidanud, on ta väga tugev juht.Jüri Nurme: Ta oli väga hinnatud töömees, kui mina temaga esimest korda kokku sain. Kahju, et tal nii ruttu ametiaeg ära lõppes.Lembit Kolk: Politseiameti peadirektorina sai väga hästi hakkama ja tema all on kaitsepolitsei väga häid tulemusi saavutanud, isegi kui see on jätk eelkäijate tööle.Andres Anvelt: Raivo oli politseijuhtimise hea maine taastaja. Tema suurim roll oli läbikukkunud kehkenpükslik juhtimine tõsiseltvõetavaks muuta, et politseijuhti võetaks ikka kui organisatsiooni juhti, mitte kui mingit õukonnaliidrit. Ma arvan, et väga palju auru läks tal sellele, et saavutada uuesti tase, mis oli Harry Tuule ajal.

Robert Antropov

Jüri Pihl: Tal olid algusaastatel ka positiivsed tendentsid – tegi neli prefektuuri, korrastas juhtimisstruktuuri. Ma ei tooks teda välja ei positiivses ega negatiivses mõttes – ta on balansis.Kalle Laanet: Antropov tegi teatud tükke, mis peadirektorile polnud kohased, ja seetõttu pidi ta ka lahkuma.Ain Seppik: Kui ta sai peadirektoriks, siis mulle on jäänud mulje, et ta ise ei olnud selleks valmis. Igasugused asjad tulid välja, millest peadirektor peab suutma hoiduda, sest ta on terava ühiskondliku tähelepanu all. Robertis lõi välja, et ta tahaks ühtlasi ka poliitik olla. Ega ükski minister ei kannata seda pikalt, kui politsei peadirektor hakkab tegelema asjadega, milleks tema töökohustused teda otseselt ei kohusta. See sai Antropovile saatuslikuks.Jüri Nurme: Üle ühe A4-lehekülje ei maksnud talle asju teha ja ainuke kirjutusvahend oli mobiiltelefon. Ta ei mõistnud, et on politsei peadirektor.Andres Anvelt: Üks suur segaduste periood. Politseiametit juhtisid tema asemel väga palju nõunikud. Ei saadud aru, kes kokkuvõttes ametit juhib. Samuti natuke selline uhkeldamise periood, politsei juhtimine viidi sellele tasemele, et see oli peaaegu jumalik, religioosne tase. Politsei peadirektor ja tema õukond. Politseiameti õukonna tekkimise periood, kus tekkis ülim klass. Tema ajal toimus ju üks Eesti politsei suuremaid reforme, mille positiivseid ja ka negatiivseid vilju sööme tänaseni. Ühelt poolt astuti samm, mis räägib regionaalsetest juhtimistest, tõesti, nii palju prefektuure pole kunagi vaja olnud. See oli samm ka riikliku haldusreformi poole. Samas muidugi sai kannatada ja lakub siiani haavu kriminaalpolitsei. Tähtis oli see, et meil oleks ilusad autod, ilusad vormid, räägiti kogu aeg klienditeenindusest, mis ei ole ka paha, aga politsei on siiski laiem. Võitlus kuritegevusega ei ole ainult kliendi teenindamine, kus tehakse head nägu, mitte tulemust.

Raivo Küüt

Kalle Laanet: Pean tunnistama, et selle suure asutuse juhiks ta ei sobi. See on tema jaoks liiga suur amps. Minu arvates käib selle suure organisatsiooni juhtimine tal üle jõu. Ja ma ei oska öelda, kes saaks selle juhtimisega hakkama.Jüri Pihl: Küüdil on kõige keerulisem periood praegu, eks näeb, kuidas ta selle lõpetab.Paneksin talle kahte asja süüks. Tema viga oli see, et ta ei suutnud säilitada keskkriminaalpolitseid ja julgestuspolitseid, mis olid Eesti ühiskonnas väljakujunenud brändid. Eks kolme suure ameti ühendamine ja edasi viimine on ka keeruline.Ain Seppik: Mina ütlen eestlaste kombel: ootame-vaatame. Ei maksa veel teha kategoorilisi järeldusi, sest minu arvates on ta kõikidel ametikohtadel hakkama saanud ja minu hinnangul saab ta ka praegu hakkama. Ainult et talle on langenud mitmes mõttes üle jõu käiv ülesanne, mida ta püüab jõudu mööda lahendada. Anname talle aega, sest esiteks on see poliitiline eksperiment – panna kokku piirivalve ja politsei. Meid ümbritsevad riigid ei ole seda julgenud teha.Jüri Nurme: Aasta ja kümme kuud on seda uut politsei- ja piirivalveametit olnud ja ma arvan, et ta tunneb, et tal on raske. Ametite liitmine – kas me tegime seda, et midagi kokku hoida – raha ja ressurssi – või tekitada sünergiat? Seda on organisatsioonis tunda, et ühinemine on tekitanud rohkem pingeid kui sünergiat.Lembit Kolk: Mammutstruktuuri loomisega sai hakkama, aga selle lõpptulemusi me veel ei tea. Praegu on käsil alles esimene vigadeparandus.