Suure depressiooni aegsed tehnokraadid naasevad

12. detsember 2011, 00:00

Peale sõna “demokraatia” pärineb kreeka keelest ka sõna “tehnokraatia”, mis tähendab “oskus” (tekhne) + “võim” (kratos).

On üpris loomulik, et Kreeka oli eurotsooni esimene riik, mis 11. novembril sai tehnokraatliku valitsuse, kui peaminister Georgios Papandreou astus tagasi ja Euroopa Keskpanga endine asepresident Lucas Papademos vannutati ametisse, kuigi rahvas ei ole teda valinud. Vähem kui nädal hiljem astus tagasi Itaalia peaminister Silvio Berlusconi ja ohjad võttis enda kätte uus tehnokraatlik valitsus, mida juhib Euroopa Komisjoni endine volinik Mario Monti.
Tööstusliku demokraatia kirjeldamiseks hakkas tehnokraatia mõistet kasutama William Henry Smyth 1919. aastal. Howard Scott aga asutas tehnokraatialiikumise ja kasutas seda mõistet, viitamaks valitsemisele, mis seisneb tehniliste otsuste tegemises. Liikumine oli Ameerika Ühendriikides populaarne 1930ndatel, suure depressiooni alguses, kuid huvi selle vastu vähenes, kui esile kerkis Roosevelti nn uus kurss, mis keskendus üha enam Ameerika unelma elluviimisele. Pealegi süüdistati Howard Scotti selles, et ta ei olegi insener, nagu ta väitis end olevat.

Pärast finantskriisi ja suurt majanduslangust on meil taas tekkinud vajadus tehnokraatlike valitsuste järele. Peale Itaalia ja Kreeka valitsuse on ka Ameerika Ühendriikide superkomitee näide põhiseadusevastase institutsiooni loomisest, tegemaks otsuseid, mida ei ole võimalik võtta vastu tavapärases korras, näiteks senatis ja Esindajatekojas. Superkomitee ei suutnud ettepanekutes kokku leppida, ent kui see oleks tal õnnestunud, oleks Kongress pidanud need kas vastu võtma või tagasi lükkama võimaluseta neis mis tahes muudatusi teha. Saab näha, kas Itaalia ja Kreeka tehnokraatlik valitsus suudab olemasolevas poliitilises süsteemis toimida ning kas Itaalia ja Kreeka parlament aktsepteerib niisugust valitsust ja selle ettepanekuid. Eelduste kohaselt on valitsus ametis suhteliselt lühikest aega. Kreekas jääb valitsus võimule kuni järgmise aasta 19. veebruarile kavandatud valimisteni, mis tähendab, et Papademosel on vaid kolm kuud reformide elluviimiseks ja eelarve tasakaalustamiseks. Monti on teatanud, et tahab jääda ametisse kuni 2013. aastal toimuvate valimisteni, ent selleks peab tal olema parlamendi toetus.
Itaalia ja Kreeka valitsus peavad valitsema viisil, mis avaldab muljet Euroopa Komisjonist, Euroopa Keskpangast ja Rahvusvahelisest Valuutafondist koosnevale n-ö troikale, sest vastasel juhul jäädakse troika ja Euroopa Keskpanga toetusest ilma. Kuna finantsturgudel puudub usaldus ja tahe rahastada eelarvepuudujääkide lappimist suurte riskipreemiateta, on alternatiivse poliitika rakendamiseks vähe võimalusi. See tähendab, et tehnokraatlike valitsuste peamine ülesanne on tagada reformide õigeaegne elluviimine ja usalduse taastumine.

Miks on tehnokraate vaja? Näib olevat mõistlik arvata, et vajadus tehnokraatia järele kasvab keerulistel aegadel. Poliitikutel on aastakümneid olnud aega tööturu toimimise, pensionisüsteemide, sotsiaalkindlustussüsteemide ja hoolekandesüsteemide muude osade kohandamiseks, kuid võimalikult suurt häältesaaki silmas pidades ei ole nad seda teinud. Rootsis viidi reformid ellu 1990. aastatel alles pärast finants- ja kinnisvarakriisi, mis muutis majanduse haavatavaks finantsturgude vähesele usaldusele ja sellest tulenevatele suurematele riskipreemiatele.
See tähendab, et tänapäeva maailmas ei jää väikesel ja avatud majandusel üle muud, kui pälvida usaldus hästi korraldatud ja distsiplineeritud eelarve ja hoolekandesüsteemide kaudu. Aeg, mil igal aastal võis tekkida suur eelarvepuudujääk, on möödas. See on tõenäoliselt Kreeka, Portugali, Hispaania ja Itaalia õppetund. Kuid vahepeal tuleb lahendada probleemid, ükskõik, kas seda teeb valitud valitsus, kes on veennud valijaid reformide vajalikkuses (nagu Hispaanias, Lätis ja Portugalis), või valimisteta ametisse nimetatud valitsus, kes peab täitma troika nõudmised ja rakendama ülivajalikke reforme (nagu Kreekas ja Itaalias).
Tehnokraatlik on kriisi ajal kahest halvast valikust parem – paanikalahendus, mis on vajalik siis, kui poliitilised ja demokraatlikud läbirääkimised ei ole tulemusi andnud. Sellist valitsust tuleks vaadelda ajutise lahendusena, mida kasutatakse ajani, mil kriis taandub ja on võimalik korraldada valimised. Kuid küsimus on ka selles, kuidas on poliitikud viimastel aastakümnetel eelarvepoliitikat ellu viinud. Stabiilsuse ja kasvu pakti tingimusi ei ole täidetud. Teisalt oli pakti ülesehitus algusest peale vale. Kui nõustutakse sellega, et eelarvepuudujääk võib moodustada 3 protsenti SKTst, siis headel aegadel tuleks tagada ülejääk, tasakaal või vähemalt väike puudujääk, kuid paljudes eurotsooni riikides oli 3protsendiline eelarvepuudujääk vahetult enne kriisi algust, kui majanduskasv oli tavalisest suurem. Tundub, et poliitikud suurendasid headel aegadel eelarvekulusid, kuna parema majanduskasvu tõttu oli reformidega aega. Lisaks suurendati eelarvekulusid ka halbadel aegadel, sest selleks oli vajadus. Järelikult ei tekigi kunagi head aega eelarvedistsipliini rakendamiseks, kui keegi kolmas, näiteks troika või finantsturud, seda ei nõua.

Rahapoliitika on juba tehnokraatide kätte antud. Poliitika juhindub inflatsioonieesmärkidest, ja sarnaselt inseneriteadusega ütlevad ökonomeetrilised mudelid, millal poliitilist määra tõsta või langetada. Poliitikutel ei ole siin sõnaõigust; nende asemel teevad otsuseid finantsturgude, finantssektori stabiilsuse ja majanduse struktuuri põhialuste eksperdid.
Rootsis on poliitikutel veel võimalik eelarvepoliitikat mõjutada, ent ruumi on ka tehnokraatlikumaks lähenemiseks. Eelarvepoliitikat muudeti pärast finants- ja kinnisvaramulli lõhkemist. Eelarvedistsipliini parandamise eesmärgil kehtestati kolmeaastaseks perioodiks kulutuste ülemmäärad. Lisaks lepiti kokku eelarve-eesmärgis, mille kohaselt peab majandustsükli eelarveülejääk moodustama 1% SKPst. Nii luuakse headel aegadel puhvrid, mida saab kasutada halbadel aegadel. Enamik talupidajaid on aastasadu selliselt toiminud. Lisaks loodi eelarvepoliitika nõukogu, mis hindab poliitikat ja annab aruteludesse oma panuse, suurendades sellega valitsuse aruandekohustuslikkust ja läbipaistvust riigi vahendite kasutamisel.
Niisiis, ehk saab tehnokraatlike valitsuste aeg peagi jälle läbi. Kuid tehnokraatlikke meetodeid kasutatakse eelarvepoliitikas aina enam ja need aitavad poliitikutel eelarvedistsipliini parandada. Poliitikutel on endiselt palju kasutamata võimalusi eelarve- ja struktuuripoliitika kasutamiseks hästi toimivate hoolekandesüsteemide ülesehitamiseks ja konkurentsivõimelise majanduse arendamiseks. Kuid teelt eksimise risk on edaspidi palju väiksem.

Artikkel on toimetatud grupi ajakirjast To the Point

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2012, 15:17
Otsi:

Ava täpsem otsing