Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Maailmas valitseb 30aastase laenupeo järgne pohmell

13. detsember 2011, 00:00

E ile istus Äripäeva kuumal toolil ja vastas lugejate küsimustele SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel. Ta usub, et euro jääb alles,  on finantstehingute maksu vastu ja arvas, et elustandardi alanemine Lääne-Euroopas parandab Eesti konkurentsipositsiooni.

Mis toimub praegu maailmas – kas lihtsalt suhteliselt pikaks ning suureks veninud majanduskriis või midagi fundamentaalset? Maailmas toimub viimase ligi 30 aasta (peamiselt) avaliku sektori laenupeo järgne pohmell, mis tähendab seda, et sisuliselt Teisest maailmasõjast alates kestnud elustandardi paranemine on läbi ning ees seisavad tunduvalt ebameeldivamad ja kasinamad ajad. Paradigma muutus. Inimloomusele on omane sageli ebameeldivat mitte tunnistada ning ilmselt hakkavad lähemal ajal tooni andma kõrgemalt poolt pärit signaalid, et “kõik on korras ja nagu enne”. Mina isiklikult suhtuks sellistesse signaalidesse väga skeptiliselt.

Kas euroala jääb alles – ei või jah? Kindlas kõneviisis räägivad sellistest asjadest ainult diletandid või hullumeelsed. Minul on põhjust arvata, et jah, sest alternatiivid on vastuvõetamatud nii majanduslikult (kallis), poliitiliselt (ebastabiilsuse kasv) kui ka ühel hetkel isegi sotsiaalselt, sest nii dramaatiliste sündmuste puhul ei saa välistada ka globaalset majanduslikku depressiooni, mis kahtlemata viiks masstööpuuduseni. Viimane pole aga poliitikutele teps mitte mugav ja seega üritatakse seda kõikvõimalikel viisidel vältida.

Mille järgi lõpuks otsustada, kas meid tabab inflatsioon või deflatsioon või hoopis stagflatsioon? Ja millal otsustamise aluseks olevad sündmused võiksid aset leida? See on ilmselt miljardi euro küsimus. Minu jaoks on suhteliselt selge, et euroala on tänaseks sisenenud võla deflatsioonilisse allakäiguspiraali. Mida allapoole selles spiraalis liigutakse, seda valusam on kõigil olla. Siis “avastatakse” taas, et deflatsioon ei pruugi olla päris objektiivne paratamatus ning hakatakse ajama poliitikat, mis oma olemuselt on inflatsiooniline. Seega ma arvan, et pinge väljutamine süsteemist leiab lõpuks aset ikkagi inflatsiooniliste protsesside kaudu. Vaadates ajalugu, on see kõige tõenäolisem ning see kehtib kogu arenenud maailma kohta. Ajastusest on raske rääkida, kuid eneseharimise mõttes võib kasulik olla vaadata seda, mis toimus 70ndatel USAs.

Arvestades olukorda, et nii mõnigi pank – pean silmas eriti suuremaid, nii USAs kui ka Euroopas – ei suuda tänapäeval ilma riikide/maksumaksjate toetuseta (üliodavad laenud, garantiid jms) tegutseda, kas see võiks tähendada, et kapitalism on kriisis? Kapitalism ei ole kriisis. Kriisis on majanduspoliitika ohjajate poolt (heade kavatsustega?) tekitatud turumoonutustega ära rikutud kapitalism, mida mina kapitalismiks nimetada ei tahakski. Viimased ligi 30 aastat on probleemi edasi lükatud, nii et lumepall on aina kasvanud ja kasvanud. Soovitan uurida näiteks USA (ja globaalse) kinnisvarakriisi taustu – alates sellest, kas ja millal olid Föderaalreservi kehtestatud ülimadalad intressimäärad õigustatud, kuni selleni, kuidas loodi (riiklikke) garantiimehhanisme andmaks eluasemelaenu inimestele, kes normaalsetes tingimustes poleks isegi unes laenu saanud. Muide, see on õpikureegel, et kui laenuvõtmisvõimet mitte omavad indiviidid laenu saavad, tuleb finantskriis.

Miks ei ole kaalutud kordagi Kreeka eelarveprobleemide lahendusena näiteks pensionide kärbet: on ju see sektor väga suure osakaaluga kõikide riikide eelarvetes? Vananeva rahvastikuga arenenud maailmas moodustavad pensionärid olulise osa valijaskonnast – seega nendega n-ö vastuollu minemine on poliitiline enesetapp. Lisandub veel inimlik aspekt – kes ikkagi maksab memme vaeva ja miks selle vaeva eest nüüd vähem pensioni makstakse? Seda ei suuda ilusaks rääkida ka kõige kallim PR-spets.

Millesse siis tasub praegu investeerida? Küsimuse vastus sõltub paljulski sellest, millist stsenaariumi uskuda? Kui eeldada, et olukord Euroopas suudetakse stabiliseerida, siis on enamik riskantsetest varadest praegustelt hinnatasemetelt huvitavad. Kõigepealt tekiks siinkohal kiusatus arenenud riikide kõrgema riskiga korporatiivvõla (high yield), arenenud riikide kõrge dividenditootlusega ettevõtete ning Aasia-suunalise sisetarbimisele suunatud ettevõtete soetamise järele.

Millisel usaldusväärsetest valuutadest (euro, dollar, nael, frank, jeen jms) näete suurimat tõusuruumi? Siin saab küsida muidugi, et tõusuruumi mille suhtes? Ainus kindlamapoolne seisukoht, mis mul nende valuutade suhtes on, et juhul, kui peaks taas minema globaalseks likviidsuskriisiks (2008), siis on ühel hetkel käes aeg, kui globaalset reservvaluutat (USD) on korraga kõigil puudu.
Seega, mida hullemat olukorda usute, seda suurem peaks olema teie kiindumus dollarisse. Siinkohal peab aga aru saama, et see kiindumus võiks olla “tähtajaline”.

Kuidas suhtute Occupy Wall Streeti liikumisse, mille vastu nad protestivad? Nagu on olnud aru saada, pole nad suutnud päris selgelt oma ideed defineerida. Seega on mul isiklikult kahtlus, et nad elavad välja oma pahameelt selle suhtes, et nad on aru saanud, et sisuliselt Teise maailmasõja lõpust kestnud ja viimased aastakümned laenukoorma kasvamise abil toimunud elustandardi paranemine on läbi.
OWS on veel üks protest selle vastu, et “raha on otsas”, ega erine eriti streikidest Kreekas. Paraku, mida aeg edasi, seda enam me selliseid proteste ilmselt näeme. Kuidas ma isiklikult suhtun? Ma arvan, et tegemist on meie ajastule omase objektiivse paratamatusega.

Kuidas suhtute finantstehingute maksustamisse ja milliseid mõjusid see ELis rakendamisel endaga kaasa võib tuua? Ma olen vastu. Esiteks oleks naiivne arvata, et maksustataks panku. Lõppkokkuvõttes maksustataks kliente. Pensionikogujaid näiteks. Teiseks, kui eri piirkondade vahel oleks maksuerinevused, jookseks finantssektor sinna, kus keskkond on kõige soodsam. Seega ma ei usu, et maksu genereeritav raha oleks piisav, et korvata tekkivat n-ö segadust.

Kuidas vähendada ajude väljavoolu Eestist? Ma olen veendunud, et elustandardi alanemine Lääne-Euroopas parandab Eesti n-ö konkurentsipositsiooni tunduvalt. Lisaks – meil on siin ruumi, metsa, merd, puhast vett, vaikust jne. Ühel hetkel maksab see rohkem kui see, mitu telerit sa kuus oma imelise palga eest präänikumaal osta saad. Ja sellises kontekstis kuhu investeerida? Oma oskustesse, heasse tujusse ning tervisesse. Loobuda suitsust ja viinast.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
04. December 2012, 15:47
Otsi:

Ava täpsem otsing