Dividendid hinnatõusu vastu

Energiamonopoli plaan laenata 500 miljonit eurot ja teha suured dividendimaksed omanikule ehk riigile on praegusel, kodutarbijate jaoks ebakindlal ajal põhjendamatu.

Nimelt statistikaameti värskete andmete põhjal on võrreldes aastatagusega elekter, soojusenergia ja küte kallinenud 8,6 protsenti ja samas on inimeste reaalpalk langenud viimased kolm aastat. Lähtuvalt eelnevast peab tõdema, et praegu on Eesti Energia näoga suunatud riigi kui omaniku, mitte tarbija poole.

Kaudne maksutõus. Hoolimata sellest, et elektriarvel kajastuvad niigi riigimaksud (käibemaks, elektriaktsiis ja taastuvenergiatasu), mis moodustavad ligi 28 protsenti arvest, siis sisuliselt on praeguseks kujunenud olukord, kus elektri hinnatõusu kaudu toimub lisaks veel kodutarbijate kaudne maksustamine.

Kui Eestis tõusis 2011. aastal elektri hind ligi 6 protsenti ja tõuseb samapalju ka 2012. aastal seoses vajadusega investeerida, siis kas poleks mõistlikum intressidega laenu võtmise asemel dividendimaksetena võetud raha investeerida Eesti Energiasse ja nii vähendada elektri hinnatõuse? Või alternatiivina vähendada taastuvenergiatasusid, mis on põhjendamatult kõrged ka konkurentsiameti arvates?

Hiljutised hinnatõusud energeetikasektoris kinnitavad, et Eestis puudub tarbijatel õigustatud ootuse kaitse. Huvitava näitena võib tuua Ühendkuningriikide kodukulude poliitika, kus on deklareeritud, et kui kulutused elektrile ja küttele moodustavad leibkonna sissetulekust üle 10 protsendi, siis on tegemist n-ö küttevaestega (ingl k fuelpoverty). Aastal 2010 kulutas Eesti leibkond keskmiselt 19% eluasemele, millest omakorda ligi 8% moodustas elekter ja küte.

Kasuks vastutsükliline poliitika. Arvestades viimase aasta elektri ja kaugkütte hinnatõusu, siis on meil suure tõenäosusega saareriigi definitsiooni järgi iga keskmine Eesti leibkond “küttevaene”. Selline numbriliselt määratletud poliitiline seisukoht aitaks seada ka meil kui riigil piirid energeetika hinnatõusudele ning Eesti Energia dividendimaksed ei tehtaks tulevikus ajal, kui Eesti kodutarbijate kulutused võrreldes sissetulekutega on Euroopas kõige kiiremini kasvavad.