Eelarve-eesmärgid saavutab riik sisuliste tegevustega

Samas jäi käsitlus eksitavalt ühepoolseks. Sobimatu on Eesti puhul rääkida skeemitamisest, kui sisulised reeglid on need, mille järgi tasakaalu hinnatakse. Sisulist korrektsust ja reeglite tundmist ei nõua ainult rahandusministeerium endalt ise, vaid ka statistikaamet ning Eurostat.

Raske on tuvastada ka artiklis viidatud seoseid eelarve kriteeriumidele vastavaks saamise ning riigi dividendipoliitika ja töötuskindlustusmakse temaatika vahel. Isegi kui jätta sisulised argumendid kõrvale ja vaadata ainult külmi numbreid, siis ka juhul, kui riik ei võtaks järgmisel aastal Eesti Energiast üldse omanikutulu ning töötuskindlustusmakse määra langetataks näiteks 3%ni, jääks valitsussektori eelarvepositsioon ikkagi Maastrichti kriteeriumide piiresse.

Keskendudes Eesti riigi eelarveeesmärkidele, siis need on märksa ambitsioonikamad kui Maastrichti lepingu seatud 3%ne puudujääk. Küsimus ei ole puudujäägi numbris, vaid vajaduses hoida riigi maksevõimet. Kui tahta minna sisuliseks, siis on valitsussektor järgmisel aastal struktuurses eelarveülejäägis, ehk majandustsükli mõju arvestades ja ajutisi mõjusid (näiteks heitmekvootide müügiga seotud tulud ja investeeringud) mitte arvestades täidame ka pikaajalisi strateegilisi eesmärke juba praegu.

Ka väide töötuskindlustusmakse muutmisest maksuks on kohatu. Maailmamajanduse riskide taustal ning kooskõlas IMFi ja Eesti Panga soovitustega maksemäära vähendamata jätmine ei muuda töötukindlustussüsteemi olemust, vaid arvestab asjaoluga, et töötukassa kulutused võivad oluliselt suureneda. Pigem tasub majandustsükli võimalikule langusfaasile vastu minna konservatiivsete ootustega ning koguda töötukassasse piisaval hulgal reserve, et edaspidi saaks riik käituda vastutsükliliselt. Aastast 2009 on riigil olemas näide, kus töötuskindlustusmaksemäärasid tuli mitu korda tõsta, kuna määrasid oli varem langetatud liiga vara ning tekkis reservide ammendumise oht. Töötukassal jääb ka järgmisel aastal õigus oma reserve igal ajahetkel soovitud mahus kasutusele võtta, et oma põhiülesandeid täita. Kriitikata ei jää mainitud artiklis ka riigi tegevus ettevõtete finantsjuhtimisel. Teadupärast on ettevõtete (sh riigiettevõtete) üks eesmärk kasumi teenimine ning selle kaudu ka omanikutulu võimaluse loomine. Riigiosalusega ettevõtteid on Eestis võrdlemisi vähestes valdkondades ja üldjuhul on omanikuks olemise taga strateegilised põhjused.

Ettevõttes teenitud kasumit ei pea ilmtingimata samas valdkonnas rakendama. Kuid seejuures hinnatakse ettevõtte arenguvajadusi. Samuti on raha hinnast lähtuvalt oluline leida kesktee võõrkapitali kaasamise ning omakapitali kasutamise vahel. Dividendide võtmine pole kuidagi taunitav. Riigiosalusega ettevõtted on olemas praktiliselt igas Euroopa riigis ning sarnast näidet Eesti Energiale ei pea kaugelt otsima. Nimelt teenis Soome riik sel aastal energiaettevõttelt Fortum ligi 450 miljonit eurot dividenditulu.

Dividenditulu planeerimisel arvestab omanik lisaks ettevõtte otsestele huvidele ka muid prioriteete ning reageerib sellele vastavalt.

Kui 2011. aasta valitsussektori eelarve kujuneb suure tõenäosusega ülejäägis olevaks, siis on igati mõistlik osa dividendidest nihutada järgmisse aastasse, kus suuresti ühekordsete mõjude tõttu on oodata eelarvepuudujääki. Dividendide kogumaht jääb seejuures eelneva aasta ärikasumi piiresse. Kõik see on ratsionaalne rahavoogude juhtimine.

Eesti Energiast dividendide võtmisel ja samas perioodis omakapitali suurendamisel on samuti oma rahanduslik loogika. Uute riigipoolsete investeeringute puhul eeldatakse tavapäraselt nende isetasuvust. Selliste tehingute lahutamine dividendipoliitikast aga aitab kaasa põhjalikumale ja objektiivsemale analüüsile projektide otstarbekuse üle. On õige, et jätkates tavapärast dividendipoliitikat ning arvestades finantseerimistehinguid eraldiseisvate investeeringutena, ei kaota riik dividenditulus, kuid eesmärgiks ei saa olla ka tulude kunstlik vähendamine.

Kõik tehingud riigi tasandil tehakse vastavalt rahvusvahelistele reeglitele ning veelgi enam, need saavad statistikaameti ning Eurostati poolt kajastatud mitte ainult juriidilistest, vaid eelkõige sisulistest argumentidest lähtuvalt – kehtib nn sisu üle vormi printsiip.