Kas Eesti Energia on sularahaautomaat?

Eesti Energia on täielikult Eesti Vabariigile kuuluv edukalt töötav äriettevõte, mille äritulud olid 2010. aastal rekordilised – 12,5 miljardit krooni, kasvades eelmise perioodiga võrreldes viiendiku. Ärikasum suurenes aastaga 45% ja oli 2,3 miljardit krooni. Ka peagi lõppev 2011. aasta on  firmale edukas ning  tulu eurodes  aukartustäratav. Pool müügitulust tuli möödunud aastal suuremast elektrimüügist avatud vabaturgudel ning elektribörside käivitumisest Eestis ja Leedus. Suur tuluallikas oli ka vedelkütuse müügimahu kasv ja kõrgem müügihind. Midagi tilkus juurde ka võrguteenuste müügist ja Estlink-1 merekaabli rendist. Öeldust tulenevalt saab Sandor Liivet vaid kiita, sest kasumit taotleva aktsiaseltsi juhina täidab ta oma ülesandeid riigi ees eeskujulikult.

Eesti Energia on äriühing, mille kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile. Aktsionäri õiguste omanik ja üldkoosolek on majandus- ja kommunikatsiooniminister. Selles, et riik Eesti Energia ainuomanikuna võtab välja dividende, pole midagi taunitavat, sest hea aktsionär investeerib suurema osa sellest tagasi tootmisse. Nii see Eesti Energia puhul suuresti ka toimub. Kuid valitsuse häbiväärne tegevus seisneb hoopis selles, et ta on loonud temale kuuluvale Eesti Energiale majandustegevuses põhjendamatud eelised, mida näeme näiteks põlevkivivarudega kaubitsemises ja VKG tegevuse ahistamises, sealhulgas põlevkiviõli tootmisel. Konkurentsiameti tegevus peaks olema märksa jõulisem. Praegu kuulub konkurentsiamet majandusministeeriumi haldusalasse. Objektiivsuse tagamiseks peaks selle viima ilmselt rahandusministeeriumi alla. Eesti kodanikul on õigus nõuda, et Eesti Energia majandustegevus oleks läbipaistev ja tark.

Eesti Energia kaitseks: elektri hinna tõus pole otseses korrelatsioonis dividendide väljavõtmisega, nagu arvatakse. Elektri hinna tõusul on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused. Objektiivsete põhjuste hulgas on elektritootmisvõimsuste kasvav defitsiit kogu maailmas, kütuse maailmaturuhindade pidev kasv ning ELi ebamõistlik kliimapoliitika ja põhjendamatu süsihappegaasiga kauplemine. Subjektiivseteks põhjusteks on otsustajate vähene kompetents ning otsuste langetamine väga piiratud ringis tarbijaid kaasamata ja tegelikku konkurentsi loomata.