Estonian Airi finantsjuht peab Eestit oma pelgupaigaks

1994. aasta suvel sõidab Frankfurdist Tallinna Vene lennuk Tupolev, pardal üheksaliikmeline ameeriklaste grupp. Chicagost Saksamaa kaudu Eesti poole lendavad Ameerika noored on saanud värskelt majandushariduse ning USA riik saadab nad Ida-Euroopasse, et nad aitaksid siinsetel ettevõtjatel oma ärisid käima lükata.

Reisijatel on palju kohvreid. Nii palju, et istmete kohal asuvatele riiulitele (pagasilaekaid Tupolevidel polnud) kogu pagas ei mahtunud. Stjuardessid on lubanud osa pagasist lausa vahekäiku panna. Kogu lennu teenindavad nad reisijaid, naeratus näol, üle kottide-kohvrite turnides. “See oli nii uskumatu,” ütleb tookord pardal olnud

Stokes, “aga see oli näide heast klienditeenindusest ja kindlasti positively surprising,” tsiteerib ta Eesti kui turismisihtkoha reklaamlauset.

Sügisest töötab Stokes Estonian Airi finantsjuhina ja tunneb, et on jõudnud ringiga tagasi sinna, kust ta elu Eestis alustas. “See teeb tunde, et olen õige valiku teinud,” ütleb ta uue ameti kohta.

Alustuseks eesti keele kursused. 1994. aastal Eestisse saabudes läbivad ameeriklased kõigepealt intensiivsed keelekursused ja seejärel asub Stokes konsultandina tööle ajakirjanduse levitamisega tegelevasse ASi Lehemees. Firma annab talle elukohaks korteri Mustamäel Tammsaare teel ja nii satub ta otse proosalisse postsovetlikku olmesse. “Minu lähedal elas ka mõni teine ameeriklane. Ma mäletan, et kui keegi avastas, et Kaubahallis oli mingi toit, mis oli kättesaadav väga harva, siis helistati üksteisele: “Laimid on siin, tule kohe!”” meenutab ta naerdes. “Kõige fantastilisem asi oli, kui Statoil 1995. aastal uksed avas. See oli sellel ajal kõige parem toidupood, vähemalt bensiinijaamas.” Stokes oli tollal juba ilma näinud mees, ta oli ka varem Ida-Euroopas käinud, kuid Eestisse tulek oli tema sõnul ikkagi kultuuriline šokk.

Aasta möödudes, kui USA riigi abiprogramm lõpeb, oli Stokesil kavas koju minna, kuid nädal enne tagasilendu saab ta telefonikõne Rootsist – rahvusvaheline telekomiettevõte Millicom räägib läbi Levicomiga, et käivitada QGSM. Stokes kutsutakse QGSMi omanikfirma Ritabelli finantsjuhiks. Ta otsustabki siia jääda ja asub tööle koos Tõnis Paltsu ja Toomas Peegiga. Esialgu on tööruumid väiksed, 2–3 inimest ühes toas. QGSMi ostab hiljem ära Tele2 ning Stokesi jaoks tähendab see karjääri jätkumist Millicomi kontsernis Venemaal.

2003. aastal, pärast mõneaastast Taanis töötamist otsustab nüüdseks abiellunud Stokes koos oma eestlannast abikaasaga Eestisse naasta. Stokes leiab tööd Hansa investeerimisfondides riskijuhina. Ta teeb Eesti suurpangas suurepärase karjääri. 2006. aastal saab temas Priit Põldoja ettepanekul Hansapanga finantsjuht. Täpselt kriisi ajal kutsutakse Stokesi aga Stockholmi krediidi riskijuhiks.

“Võttis väheke aega, et mõista, et asjad lähevad halvas suunas,” meenutab Stokes kriisi algust. “Kui mäletan õigesti, siis me isegi nägime mõnda esialgset märki 2007. aasta IV kvartalis. Kui siis kriis 2008. aasta lõpus saabus, oli hea, et organisatsioon oli küllaltki hästi juhitud. Me saime aru, et eesmärgid, mis meil olid, polnudki tegelikult need, mida organisatsioon vajas, ja pidime end 180 kraadi ümber pöörama.”

Stokes töötas veel sel aastal Stockholmis Swedbankis vanemanalüütikuna Erkki Raasukese meeskonnas, kui sai Estonian Airi personalijuhilt kõne ettepanekuga liituda Estonian Airi juhatusega.

Ta ütles jah-sõna kahel põhjusel. “Lennundus on selline tööstus, mille kohta igaühel on midagi öelda – see on sexy industry. Paljud inimesed kasutavad lennutransporti ja reisimine on huvitav. Teiseks on mulle alati meeldinud töötada start-up’idega. Oleme Estonian Airiga praegu nagu start-up’i faasis: uus juhtkond, uued aktsionärid, kellega oleme kinnitanud uue strateegia,” ütleb Stokes.

Otsus Eestisse jääda tuli kergelt. Stokes lisab, et otsus Eestisse naasta sündis kergelt. Tema jutust jääbki kõlama, et ka mujal töötades on ta alati pidanud Eestit n-ö pelgupaigaks. “Kui ma töötasin Venemaal, siis mul oli alati korter Eestis. Oli hea, et alati oli üks põgenemiskoht,” märgib ta.

“Mäletan, et 1994. aasta suvel me vaatasime, kuidas viimased Nõukogude tankid lahkusid. Kui ma mõtlen sellele ja vaatan praegu Tallinna siluetti, siis see on lihtsalt uskumatu, et nii palju on juhtunud ja juhtunud hästi.”

Stokesi armastusest Eesti vastu kõneleb ka see, et talvel võib teda kohata Pirita või Valgehobusemäe suusaradadel. Murdmaasuusad pani ta esimest korda alla siin. “Ma pole kunagi osalenud Tartu maratonil või Vasaloppetil, aga ma väga naudin suusatamist. Mul on endiselt kapis ka Viisnurga suusad,” märgib ta.

Ei saa jätta küsimata, et küllap ei köitnud Stokesi mitte niivõrd Eesti ise, vaid oma tulevase naise kohtamine. Stokes vastab, et otsus end Eestiga siduda tuli varem. Aga ka nüüd koos perega on nad pärast Rootsis ja Taanis elamist ning tihedaid Ameerikas käike otsustanud naasta Eestisse. “Tallinnas on ümber keskaegse linnasüdame olemas kõik Euroopa pealinna eelised ja see on omakorda ümbritsetud kaunist maaelust ja rannikust,” ütleb ta. “Olen õppinud hindama eestlaste pragmaatilisust. Mu elu ja sõbrad on koondunud siia ja hoopis Ühendriikides käin ma külas. 1994. aastal poleks ma eales osanud seda oodata.”

 

Wade Stokes

Sündinud 1966. aastal.Estonian Airi juhatuse liige ja finantsjuht alates 19. septembrist 2011.Ta on töötanud finantsjuhtimise alal telekommunikatsiooni- ja pangasektoris USAs, Venemaal ja Skandinaavias.Wade Stokes tuli Estonian Airi Swedbanki grupist, kus ta aastail 2006–2008 töötas Eesti finantsjuhina, viimati aga Stockholmis vanemanalüütikuna Erkki Raasukese meeskonnas.

 

Estonian Airi uus strateegia

Wade Stokes, Estonian Airi finantsjuhtMe alustame uue strateegia elluviimist. Riigil kui omanikul on Estonian Airile kaks ülesannet: nad tahavad, et me suurendaks Eesti sihtpunktide arvu  ja et me teeksime seda stabiilse kasumlikkusega.Lennutööstus on pikaajaline mäng. Nii omanikel kui ka teistel huvitatud osapooltel (finantseerivad partnerid, koostööpartnerid, turismisektor) peab olema pikaajaline perspektiiv, nii et sellest tuleb üks pikk reis.Aga kõige olulisem, mida me tahame teha, on luua Eesti klientidele parem ja tihedam ühendus sihtkohtadega. Aga Eesti turg on küllalt väike ja me peame püüdma saada ka võimalikult palju transfeerreisijaid. Praegu oleme olnud regionaalne lennufirma, lennates ühest punktist teise, aga me muutume võrgustikuga lennufirmaks.