Finantsjuht peab Eestit pelgupaigaks

1994. aasta suvel sõidab Frankfurdist Tallinna Vene lennuk Tupolev, pardal üheksaliikmeline ameeriklaste grupp. Chicagost läbi Saksamaa Eesti poole lendavad Ameerika noored on saanud värskelt majandushariduse ning USA riik saadab nad Ida-Euroopasse, et nad aitaksid siinsetel ettevõtjatel oma ärisid käima lükata.

Reisijatel on palju kohvreid. Nii palju, et istmete kohal asuvatele riiulitele - pagasilaekaid Tupolevidel puudusid - ei ole kogu pagas mahtunud. Stjuardessid on lubanud osa pagasist lausa vahekäiku panna. Kogu lennu teenindavad nad reisijaid, naeratus näol, üle kottide-kohvrite turnides. "See oli nii uskumatu," ütleb tookord pardal olnud Stokes, "aga see oli näide heast klienditeenindusest ja kindlasti positively surprising," tsiteerib ta Eesti kui turismisihtkoha reklaamlauset.

Sügisest töötab Stokes Estonian Airi finantsjuhina ja tunneb, et on jõudnud ringiga tagasi sinna, kust ta elu Eestis alustas. "See teeb tunde, et olen õige valiku teinud," ütleb ta uue ameti kohta.

1994. aastal Eestisse saabudes läbivad ameeriklased kõigepealt intensiivsed keelekursused ja seejärel asub Stokes konsultandina tööle ajakirjanduse levitamisega tegelevasse ASi Lehemees. Firma annab talle elukohaks korteri Mustamäel Tammsaare teel ja nii satub ta otse proosalisse postsovetlikusse olmesse. "Minu lähedal elasid ka mõned teised ameeriklased. Ja ma mäletan, et kui keegi leidis, et Kaubahallis oli mingi toit, mis oli kättesaadav väga harva, siis helistati üksteisele: "Laimid on siin, tule kohe!"" meenutab ta naerdes. "Kõige fantastilisem asi oli, kui Statoil avas uksed 1995. aastal. See oli sellel ajal kõige parem toidupood, vähemalt bensiinijaamas." Stokes oli tollal juba ilma näinud mees, ta oli ka varem Ida-Euroopas käinud, kuid Eestisse tulek oli tema sõnul kultuuriline šokk ikkagi.

Aasta möödudes, kui USA riigi abiprogramm lõpeb, on Stokesil kavas koju minna, kuid nädal enne tagasilendu saab ta telefonikõne Rootsist: rahvusvaheline telekomiettevõte Millicom on läbi rääkimas Levicomiga, et käivitada QGSM. Stokes kutsutakse QGSMi omanikfirma Ritabelli finantsjuhiks. Ta otsustabki siia jääda ja asub tööle koos Tõnis Paltsu ja Toomas Peegiga. Esialgu on tööruumid väiksed, 2-3 inimest ühes toas. QGSMi ostab hiljem ära Tele2 ning Stokesi jaoks tähendab see karjääri jätkumist Millicomi kontsernis Venemaal.

2003. aastal, pärast mõne-aastast Taanis töötamist, otsustab nüüdseks abiellunud Stokes koos oma eestlannast abikaasaga Eestisse naasta. Stokes leiab tööd Hansa investeerimisfondides riskijuhina. Ta teeb Eesti suurpangas suurepärase karjääri. 2006. aastal saab temas Priit Põldoja ettepanekul Hansapanga finantsjuht. Täpselt kriisi ajal kutsutakse Stokesi aga Stockholmi tööle krediidi riskijuhiks.

"Võttis väheke aega, et mõista, et asjad lähevad halvas suunas," meenutab Stokes kriisi algust. "Kui mäletan õigesti, siis me isegi nägime mõningaid esialgseid märke 2007. aasta IV kvartalis. Kui siis kriis 2008. aasta lõpus saabus, oli hea asi see, et organisatsioon oli küllaltki hästi juhitud. Me saime aru, et eesmärgid, mis meil olid, polnudki tegelikult need, mida organisatsioon vajas, ja pidime end 180 kraadi ümber pöörama. Aga ma arvan, et tänu sellele kultuurile, mis sel ajal üles ehitati, suutis pank tegelikult ellu jääda."

Stokes töötas veel sel aastal Stockholmis Swedbankis vanemanalüütikuna Erkki Raasukese meeskonnas, kui sai Estonian Airi personalijuhilt kõne kutsega liituda Estonian Airi juhatusega.

Ta ütles jah-sõna kahel põhjusel: "Lennundus on selline tööstus, mille kohta igaühel on midagi öelda - see on sexy industry. Paljud inimesed kasutavad lennutransporti ja reisimine on huvitav. Teine põhjus on see, et mulle on alati meeldinud töötada startup'idega. Oleme Estonian Airiga praegu nagu startup'i faasis: uus juhtkond, uued aktsionärid, kellega oleme kinnitanud uue strateegia."

Stokes ütleb, et otsus Eestisse naasta sündis kergelt. Tema jutust jääbki kõlama, et ka mujal töötades on ta alati pidanud Eestit n-ö pelgupaigaks. "Kui ma töötasin Venemaal, siis mul oli alati korter Eestis. Oli hea, et alati oli üks põgenemiskoht," märgib ta.

Eesti käekäigust rääkides leiab Stokes, et meil on uskumatult hästi läinud. "Mäletan, et 1994. aasta suvel me vaatasime, kuidas viimased Nõukogude tankid lahkusid. Ja kui ma mõtlen sellele ja vaatan täna Tallinna siluetti, siis see on lihtsalt uskumatu, et nii palju on juhtunud ja juhtunud hästi."

Stokesi armastusest Eesti vastu kõneleb ka see, et lumisel ajal võib teda kohata Pirita või Valgehobusemäe suusaradadel. Mäesuusatamise sai ta selgeks juba Colorado suusamägedel, kuid murdmaasuusad pani esimest korda alla siin.

"Murdmaasuusatamise õppisin ära siin, sest kõik oskavad seda. Ma pole kunagi osalenud Tartu maratonil või Vasaloppetil, aga ma väga naudin suusatamist. Mul on endiselt kapis ka Viisnurga suusad," märgib ta.

Ei saa jätta küsimata, et küllap ei köitnud Stokesi mitte niivõrd Eesti ise, vaid oma tulevase naise kohtamine. Stokes vastab, et otsus end Eestiga siduda tuli siiski varem. Aga ka nüüd koos perega on nad pärast Rootsis ja Taanis elamist ning tihedaid Ameerikas käike otsustanud tulla tagasi just Eestisse. "Tallinnas on ümber keskaegse linnasüdame olemas kõik Euroopa pealinnas elamise eelised - ja see on omakorda ümbritsetud kaunist maaelust ja rannikust." Stokes hindab meie tugevaid koole ja ütleb, et siinne kool pakub nende tütrele heas mõttes suuremat väljakutset, kui seda tegi Rootsi süsteem.

"Pärast 16 aastat siinolemist olen hakanud hindama eestlaste pragmaatilist iseloomu. Meie elu ja sõbrad on nüüd koondunud siia ja hoopis Ühendriigid on need, kus käin külas. 1994. aastal ei oleks ma osanud seda ealeski oodata."

Autor: Kadri Bank, Anne Oja