Teisipäev 21. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pankurite ja dirigendi hea tegu

23. detsember 2011, 00:00

Mis ühendab pankureid Rain Lõhmust, Hannes Tamjärve ja Olari Taali, eurovolinik Siim Kallast ja endist Maapanga juhti Malle Eenmaad? Nad kuuluvad dirigent Eri Klasi juhitava Eesti Rahvuskultuuri Fondi investeerimisklubisse ja neil oli oluline roll fondi algusaastate rahaasjade korraldamisel.

Fondi hallata on praeguseks 3,4 miljoni eurone investeerimisportfell, millele pandi alus 20 aastat tagasi just investeerimisklubi nõuannete abil. Fondi aastane puhastootlus on viimase 11 tegevusaasta jooksul kõikunud 2,4 ja 13,7 protsendi vahel, aasta kokkuvõttes pole miinusesse kunagi langetud. Fondi investeeringute tulust sõltub olulisel määral toetuste väljamaksmine. Igal allfondil on kohustus hoida kindlat põhikapitali ja väljamakseid tehakse suuresti just selle vara investeeringute tulust.

Paljudele võib meenuda, et mõni aasta pärast investeerimisklubi kokkutulemist sattusid mitmed klubi liikmed erinevatesse skandaalidesse, näiteks Malle Eenmaa on Maapanga hävimise tõttu vangis olnud, Kallas ei saa üle ega ümber 10 miljoni dollari kadumise afäärist ega Olari Taal Daiwa skandaalist. Klas aga tundis kõiki klubilisi isiklikult ega kaotanud nende vastu usaldust. “Nad kõik on puhastustulest läbi käinud ja meie asjad on kogu aeg korras olnud,” ütleb ta.

Suhtlus toimib praeguseni. Investeerimisklubi käis koos fondi algusaastatel, kuid suhtlus fondi ja klubiliikmete vahel toimib tänini. “Sidet hoiame kõigiga, saadame neile siiani nõukogu koosolekute materjale ja majandusaasta tulemusi,” räägib fondi juhatuse liige Toivo Toomemets. Aeg, mil kõik investeerimisklubi liikmed koos istusid, jääb siiski 1997. aastasse, meenutab ta. Praegu käiakse koosolekutel vastavalt võimalusele, aktiivsemad on klubi naisliikmed Anu Müürsepp ja Malle Eenmaa.

Klubi liige ja omanimelise allfondi omanik, pankur Rain Lõhmus ütleb, et välismaal elades on ta pidanud mitmetest ettevõtmistest kaugemale jääma, kuid rahvuskultuuri fondis olevat omanimelist allfondi kavatseb ta suurendada ja ka rahapaigutused uuesti üle vaadata.

Nimelt on Lõhmus enda mitme aasta eest tehtud poole miljoni kroonise annetuse haldamise oma kätte võtnud. “Mulle need inimesed seal sümpatiseerivad, ma arvan, et nad kasutavad fondi vahendeid väga otstarbekalt ja eesmärgipäraselt, mitte ei käi näiteks ise kuskil konverentsidel seda raha kulutamas,” põhjendab Lõhmus, miks tema rahvuskultuuri toetada otsustas.

Swedile eelistati Dansket. Fondi ülejäänud vara on praegu Danske Capitali hallata, varasem varahaldur Swedbank vahetati välja 2008. aasta lõpus, kuna fondi finants- ja tegevjuht polnud rahul panga reageeringuga majandusolukorra halvenemisele. “Nad ei reageerinud piisavalt ruttu turgude kukkumisele ega isegi meie korduvatele küsimustele, mis toimub ja kas midagi peaks portfelliga ette võtma,” selgitab fondi finantsjuht Linda Piik põhjusi, miks Swedbanki teenusest loobuti.

Selleks, et oleks vara, mida investeerida, vajab fond annetusi. Nimelisi fonde, mille minimaalne põhikapital peab olema 10 000 eurot (Eesti krooni ajal oli piiriks 100 000 krooni), omab mitu Eesti ärimeest. Näiteks oli Alexander Kofkin esimene eraisik, kes asutas omanimelise allfondi. Omanimeline fond on ka juba mainitud Lõhmusel, samuti Kristi ja Siim Kallasel. Terve hulk on ka ettevõtete loodud nimelisi fonde, näiteks esimesena asutatud Tallinna Sadama fond, Eestis tegutseva nelja suurema kommertspanga fondid, Norma, Viru Hotelli ja Eesti Telekomi fondid, samuti Soome ettevõtete Finnairi ja Nokia fondid.

Ettevõtjad on fondile annetusi teinud ka omanimelise allfondi puudumisel, näiteks Peep Aaviksoo, Jüri Käo, Peeter Rebane, Jaanus Otsa, Olaf Herman ja Enn Kunila, samuti tippjuhid nagu Erkki Raasuke ja Olle Horm. Need on vaid üksikud näited viimaste aastate annetajatest.

Suurim heategu – hakka ausaks. “Eesti ettevõtjad peaks kõigepealt hakkama makse maksma. Eestis on suhteliselt palju rikkaid inimesi, kes ostavad endale maju, paate ja muid asju firma arvele,” vastab rahvuskultuuri fondi investeerimisklubi liige ja toetaja Olari Taal küsimusele, kas Eesti ettevõtjad peaksid toetama rohkem kultuuri või muud heategevust.

Advokaat Jüri Raidla sõnul peaks ettevõtjaskond tervikuna Eesti rahvuskultuuri kindlasti toetama ainuüksi tänu ja lugupidamise väljendamiseks ühiskonna suhtes, kes on kaasa aidanud ettevõtjaskonna edule Eestis. Raidla eestvedamisel loodi 2007. aastal õigusharidust toetav allfond Raidla & Partnerid, mille asutamisel annetas terve hulk prominente raha tänu sellele, et Raidla kirjutas oma 50. sünnipäeva tähistamise kutsele, et isiklike kingituste asemel võiksid külalised teha annetuse tema initsiatiivil asutatud fondile.

“Viiekümneseks saades tunnetasin üha selgemalt, et ühiskond ja kujunenud olud olid mulle andnud võimaluse edukaks erialategevuseks ja karjääriks. Koos sellise tunnetusega süveneb inimeses ka soov heategevuseks,” nendib Raidla. Ta lisab, et usub siiralt, et nii tema kui ka tema toonased külalised said ühendatud kinkimisest ja annetamisest topeltrõõmu.

Fondi juhatuse liige Toomemets nendib, et murranguks võib pidada aastat 2000, mil annetustele kehtestati tulumaksutagastus. Aastate jooksul on toimunud ka rahva mõtteviisis muutus ja nii paistab fondi tulevik helge.

  • “Viioleid ei ole meil olnud”

Dirigent Eri Klas pani 20 aastat tagasi Eesti Rahvuskultuuri Fondile aluse suuresti tänu isiklikele tutvustele ja sellele, et teda usaldati.
“Viioleid ei ole meil olnud,” lausub Klas. Mäletatavasti riisus Avo Viiol Eesti Kultuurkapitalilt 8,5 miljonit krooni ja mängis raha kasiinos maha. Klas välistab rahvuskultuuri fondis igasuguse sahkerdamise. Ta rõhutab, et igasuguseid huvide konflikte välditakse hoolega. Näiteks kui Eri Klasi endine abikaasa Ülle Ulla taotles fondist raha oma elulooraamatu väljaandmiseks, otsustas Klas, et toetab Ullat eraviisiliselt, mitte fondi stipendiumiga.
Usalduse kõrval on Klasil ka kadestamisväärne veenmisoskus. Fondi juhatuse liige Toivo Toomemets meenutab, et ikka ja jälle tuli Klas lennukilt, kus oli kedagi fondi toetama veennud. Ka Klas ise nõustub muiates, et talle on tõesti raske “ei” öelda.
Intervjuu Eri Klasiga.

1991. aastal panite Teie aluse rahvuskultuuri fondile. Kuidas kõik algas? Minu poole pöördusid toonase ülemnõukogu kultuurilembesed liikmed mõttega luua Eesti rahvuskultuuri päästmise fond. Neil oli ettepanek, et fondi hakkaksin juhtima mina. Ütlesin, et olen väga ettevaatlik kõiksugustes astumistes ja istumistes. Küll aga olin nõus, et sellist fondi on vaja, siis polnud veel ka kultuurkapitali ja kultuuri toetamine oli väga nirus seisus.
Küsisin minu juurde tulnutelt kohe, keda nad tegelikult mõtlesid fondi etteotsa kutsuda. Nad tunnistasid põiklevalt, et algne idee oli Jaan Kross. Jaan aga oli siis astumas poliitikarajale ja soovitas mind. Minu jaoks oli ta nii suur autoriteet, et pidin ettepaneku vastu võtma.

Kuidas algas fondi rahaline ülesehitamine? Minul on matemaatikaga väga kauged suhted. Hansapank oli siis juba loodud ja ma helistasin panga asutajale Hannes Tamjärvele, et ta leiaks noore mehe, kes aitab mind järje peale. Saingi selle noore mehe – Rain Lõhmuse. Temast sai meie nõuandja. Esimene rahasumma, mille ülemnõukogu meile eraldas, oli 3 miljonit rubla.
Kuna ma olin palju Soomes käinud, pöördusin Soome kultuurirahastu poole ja uurisin, kuidas neil asi toimib. Esimene asi, mida mulle öeldi ja mida ma olen siiani järginud, oli see, et põhikapitali kallale minna ei tohi. Meie fondi põhimõtted on võrdlemisi spartalikud. Meile usaldatakse raha. Annetajad on need, kes seda fondi üleval peavad, see pole riigi käepikendus. Eks mul oli fondiga alguses päris palju tegemist, aga mul oli palju tutvusi, rääkisin fondist oma reisidel ja nii hakkasidki kogunema sponsorid.
Üks esimesi sponsoreid oli Neste, kes toona Tallinnasse oma esimese jaama üles pani. Ka väliseestlased lõid oma fonde. Palju eraisikuid annetas väikestes summades ja see tekitas kõige soojema tunde.

Mina ei ole märganud, et te oleks raha kogumiseks korraldanud suuri kampaaniaid. Kõik põhinebki isiklikel suhetel? Mulle on vastunäidustatud minna käsi ees rääkima, et tulge aidake. Ma ei taha minna kerjamise teed. Peab olema moraalne valmidus ja tahe aidata. Olen enda arvates küllaltki filantroop ja leian, et heategu ei saa kerjata. Sul kas on soov aidata või ei. Heategevus ei ole omakasupüüdlik. Näiteks minu raudne põhimõte oli, kui fondi nõukogu kokku panime, et nõukogu liikmed, mina kaasaarvatud, ei saa selle eest pennigi. See põhimõte on püsinud siiani.
Konsulteerides soomlastega tekkis meil idee luua nimelisi allfonde suurannetajatele. Krooni ajal oli nii, et kui keegi annetas 100 000 krooni, oli tal õigus luua nimeline fond. Esimese nimelise fondi asutas Tallinna Sadam, mida juhtis siis Peeter Palu. Ta helistas mulle, et kuule, mul käivad ukse taga kogu aeg noored, kes tahavad välismaale muusikat õppima minna, aga mina ei jaga sellest midagi, ma saadan nad parem teie ukse taha. Hiiumaal ühel kontserdil sattusime Paluga koos Kõpu majaka alla ja mõtlesime, et teeks õige Kõpu majaka fondi – tegimegi, ja see fond funktsioneerib siiani.
Alguses ei loodud allfonde palju ja suurem osa neist tuli välismaalt, aga praeguseks on neid väga-väga palju. Rahvas on saanud rikkamaks ja väga palju muutunud. Ma tunnetan eriti suure rõõmuga, et meile jäetakse pärandeid, ka välismaalt.

Kuidas fondis raha hoiate ja paigutate? Oleme rahaga väga ettevaatlikult ümber käinud. Muidugi aastad pole vennad, on olnud paremaid ja kehvemaid aastaid, aga miinusesse pole me jäänud. Alguses teenisime isegi hüppeliselt palju, sest siis oli põhjust ka riskida. Praegu hoiame madalat profiili, et olla kindlad, et ei teeks vigu. Me ei taha petta annetajate usaldust.

Kui palju Te isiklikult fondi investeeringute poolt jälgite? Meil on nii-öelda investeerimisklubi. Kui hakata mõtlema, siis investeerimisklubiga liitusid meil need, kellel olid hiljem skandaalid või isegi kriminaalkaristus seljas (naerab). Näiteks Maapanka juhtinud daam, Malle Eenmaa, tema oli üks paremaid, kes meil investeeringuid jälgis. Olid ka Olari Taal ja Siim Kallas. Kõigile taheti plekk külge panna. Aga vastupidi, mina näen, et nad on puhastustulest läbi käinud, ja meie asjadega on kogu aeg kõik korras olnud. Tunnen neid kõiki. Nemad tulid kord aastas ja kandsid meile investeeringutest ette.
Mingeid näppulõikamisi pole olnud. Hea, kui on professionaalid asja peal, mitte nii, et mina hakkan raha liigutama.

Kuidas jagunevad fondis välis- ja kohalikud Eesti toetused? Praegu on Eesti osa palju suurem. Alguses ei läinud käima, aga praegu on lõviosa Eesti oma. Rahvas usaldab fondi nõukogu liikmeid. Ma olen alati sinna valinud inimesi, kellel pole poliitilisi plekke või huvisid. Ka mind on parteisse üritatud moosida, aga ma pole üheski olnud.
Vahel kuulen ja loen, et nõukogu liikmed saavad siin ja seal päris kõva pappi ja boonused on sellised, et sõidavad mööda maailma ringi. Meie fondi nõukogu liikmete ainus palk on pärast iga-aastaste preemiate jagamist, siis läheme koos sööma.

Öelge, kas selle paarikümne aasta jooksul, mil olete fondi vedanud, on muutunud ka annetajate suhtumine? Praegu on hoopis kergem annetusi saada. Inimesed saavad aru, et ilma üksteise toetamiseta ei saa. Ma usun, et nii võib see ka edaspidi toimuda.

Kas on midagi, mis on Teile selles olemuselt positiivses ettevõtmises ka pettumust valmistanud? Pettumust on valmistanud investeerijad, kes tahavad kasutada fondi vahepangana, umbes nii, et annan teile raha, aga pärast võtan selle tagasi koos teenitud protsendiga. Üks selline juhtum oli, aga ma ei soovi personaalseks minna, see inimene pole enam elus. Tema investeeris alguses bravuurselt ja tõi meile pool miljonit krooni, aga pärast, kui tal raha vaja oli, küsis seda tagasi.
On ka selliseid fonde, mis kunagi ei saagi nimeliseks, sest algkapital ei tule täis. Kogutud raha jääb seniks põhikapitali ja protsenti kogub ta igal juhul.

Rääkisime fondi investeeringutest, aga kuidas Te enda isiklikku vara investeerite? Ma ei jaga sellest mitte midagi (naerab). Raha on mul pangas, sukasääres seda ei ole. Täna ma lähen näiteks panka ja hakkan sealt oma lastele ja lastelastele raha saatma. Mul pole palju aega ringi joosta, pean jälle ära sõitma. Ma kasutan personaalpangandust.

Usaldate seega pankureid? Jah, mu raha pole seni tuulde läinud. Ma usaldan neid ja kui on vaja pettuda, ju siis tuleb pettuda.

  • Danske Capital kavandab fondile lühiajalisi aktsiainvesteeringuid

Kolm aastat tagasi Swedbanki asemel Eesti Rahvuskultuuri Fondi varahalduriks palgatud Danske Capital on umbes kuu aega tagasi fondile tehtud ülevaates välja toonud järgneva poole aasta investeerimisplaani. Muuhulgas näeb varahaldur ette lühiajalisi aktsiaturgudele sisenemisi ja väljumisi.
“Piisavalt hea riski-tulu suhte korral plaanime siseneda maksimaalselt 15–20% osakaaluga portfellist, peamiselt läbi hästiajastatud indeksaktsiate,” seisab raportis. Valdav osa investeeringutest jäetakse edaspidigi tähtajalistele hoiustele. Siiski ei kavatseta pikendada hoiuste tähtaegu Citadele pangas, kuna riskid on selle pangaga seoses kasvanud.
Täiendavalt analüüsib Danske Capital mõningate otseinvesteeringute potentsiaali, välja on toodud Poola riigi 50aastased võlakirjad ja uued Tallinki 3aastased võlakirjad. Viimasel majandusaastal Danske Capitali tehtud investeeringutest tõi rahvuskultuuri fondi finantsjuht Linda Piik esile võlakirjafondidest väljumise, mis on viinud fondi puhastootluse ajutiselt miinusesse, kuigi soetusväärtusega võrreldes siiski kahjumit ei teenitud. Võlakirjafondidest väljuti nende veelgi suurema kukkumise ootuses.
Eesti Rahvuskultuuri Fond on omalt poolt pannud paika üldised investeerimispõhimõtted, mis lubavad aktsiariski võtta kuni 25protsendi ulatuses portfellist. Emitendi minimaalne krediidireiting on Baa3, juhul kui vastaspool on registreeritud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigis, siis A3.
Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde on loodud 172 allfondi. Fondi põhikapital ulatub 5,2 miljoni euroni ja annetusi on saadud 4,2 miljoni euro eest ning väljamakseid tehtud 3,9 miljoni euro eest.

 

 

Portfell

  • Kriisi ajal koliti hoiustele

2008. aastal koliti lõviosa rahvuskultuuri fondi investeerimisportfellist hoiustele.
Portfelli ülevaade 19. detsembri seisuga, investeering ja selle osakaal protsentides
Tähtajalised hoiused Nordea, SEB, LHV, Citadele, Swedbanki ja Sampo pankades  78,7
Vaba raha  8,8
Hollandi valitsuse võlakirjad 7,8
Soome valitsuse võlakirjad 3,8
Ericsson AB aktsia* 0,4
IEV (S&P Euro 350 indeks), QQQ (Nasdaq 100 indeks), IVV (S&P USA 500 indeks), APB (Asia Pacific Fund) ja SMI EX (EXI1) fondid** 0,4
Bluebay võlakirjafondid  0,1

* Ericssoni aktsiad annetas Andres Küngi allfondile tema tädi Lili Kaelas
** Rain Lõhmuse valitud investeeringud tema omanimelises allfondis

Allikas: Eesti Rahvuskultuuri Fond

 

 

Üks küsimus

  • Milline roll on olnud Eri Klasi persoonil rahvuskultuuri fondi arengus?

Rain Lõhmus, pankur ja fondi toetaja

Väga suur roll. Tema on fondi usaldusväärsuse nurgakivi. Ta on koondanud sinna väärika seltskonna ja hoidnud fondi efektiivselt töös. Tema aususes ja läbipaistvuses pole põhjust kahelda.

Olari Taal, ärimees ja fondi toetaja

Küllaltki suur roll oli tal teatud perioodil. Kõikidel rahajagamistel on üks probleem – neid, kes ei saa, on palju rohkem, kui neid, kes saavad. Kindlasti oli tähtis roll just Klasil, et vinguvate ilmajääjate hääled ei muutuks liiga kõlavaks. Klas on tuntud ja usaldusväärne inimene ja kui tema seal eesotsas on, usutakse, et kõik tehakse õigesti.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. December 2012, 14:51
Otsi:

Ava täpsem otsing