Rein Toomla: näpuviibutus ministrite poole

Meie eksperiment näitas, et äratuntavad on need poliitikud, kes on rohkem pildis.

Eks sõltub sellest, kelle pilte näitasite. Kui tõepoolest näitasite neid, kes on esimest korda valitsuses või kes on asendusliikmetena, siis siin ei ole midagi väga ebaloomuliku, et neid ei tunta. Minister saab kõige vahetuma kontakti ikkagi komisjonis, mille ees ta käib aeg-ajalt rääkimas. Ta teab neid, kes talle küsimusi esitavad. Sellel mündil on ka teine pool, need, kes on äsja tulnud ning kes on tulnud otse koolipingist, ega need ei ole ka veel kuidagi raksatanud, umbes 30 inimest on riigikogus, kes on esimest korda valitud.

Kui vaadata küsimuste statistikat, siis ma pigem oletan, et rohkem küsivad ikka vanad olijad ja tegijad. Uued tulijad õpivad ametit ja see, et neid ei teata, ei ole suur patt. Samas rääkides hulgast, siis Eesti riigikogus on laias laastus olnud 100 liiget ja selline kogu, kus võiks enam-vähem kõike teada. Kui esitatakse sama küsimus sellisele ministrile, kus see kogu on tunduvalt ,suurem näiteks Briti parlament, kus on üle 600 liikme, seal ma kahtlen, kas kõiki on võimalik teada.

Eks see ole kerge näpuviibutus ministrite suunas, lõppkokkuvõttes seadusandja ehk parlament on nendele tööandja ja oleks ilus, et tööandjat ikka tuntakse ka nägu- ja nimepidi.  Ehkki me mööname, et inimvõimetel on ka piirid.

Staare ikka tuntakse, neid, kes on seal pikalt olnud. Paratamatult teatakse ikka neid, kes end rohkem eksponeerivad. Eks on arusaadav, et kõik neid 101 ei tunta, sest nende seas on ka „vaikseid töömehi“.