Ebavõrdsus energiaturul

„Eesti riik läbi riigieelarve subsideerib üüratul määral põlevkivi elektritootmist niikuinii ilma mingi diskussioonita,“ selgitas Strandberg. Tema sõnul paistab see välja rahas, mida maksab maksumaksja esiteks selle eest, et põlevkivi piirkonnas oleks keskkond hoitud. Teiseks remonditakse neid teid, mida kasutatakse, otse või kaude põlevkivi tootmiseks ja vedamiseks. Kolmandaks kulub Strandbergi hinnangul maksumaksja raha tervisekuludeks, mis põlevkivi piirkonnas on erinevate haiguste tõttu suuremad.

„Seda ei ole arvestatud ühelgi moel põlevkivi elektrihinna sisse ega nõuta ka selle kulu kompenseerimist. Iga uus energiatootja, kel pole fossiilkütusega pistmist, on juba ebavõrdses situatsioonis.“

Ometi tõdes Strandberg, et taastuvenergia direktiivis toodud eesmärk viia Eestis aastaks 2020 taastuvenergia osakaal lõpptarbimises 25 protsendini on reaalne. „Hetkel on nii tuulest kui päikesest energia tootmine kättesaadav tehnoloogia. Sooja- ja elektritootmiseks võib päikesekollektoreid osta juba igalt poolt ka üksiktarbija.“ Tema sõnul on probleemne hoopis ametnike ja poliitikute suhtumine, et fossiilsete maavarade kasutamise vähendamine ja taastuvate energialiikide poole liikumine on nali, sest keegi ei ole tõestanud, et inimene on kliimasoojenemise põhjustaja. Kõiki loodussäästlikke asju tehakse justkui seetõttu, et Euroopa Liit nõuab, leidis Strandberg.

„Mina olen sügavalt veendunud, et me oleme suutelised nii-öelda oma energiavajadustest rahumeeli kas või pool katma taastuvatest allikatest ilma mingisuguse probleemita, ja seda lähema 10 aasta jooksul,“ lausus Strandberg. Selleks, et see realiseeruks, oleks vaja tahet, mis aitaks teha tehnoloogilisi valikuid, koolitaks inimesi selles valdkonnas töötama ja korrastaks majanduskliimat. Ta on kindel, et juhul kui põlevkivisektoris tuleks ettevõttel oma hinnaga katta kõik väliskulud, mida nende tegevus tekitab, puuduks Eestis taastuvenergial vajadus toetust maksta. Maksumaksjal oleks odavam loobuda põlevkivienergeetikast ja hakata kasutama taastuvenergiat.

„See on paljuski selline skisofreeniline olukord, kus majanduskeskkonda reguleeriv institutsioon - majandusministeerium ja valitsus laiemalt - on samal ajal ka turul konkureerija. Ükskõik, milliseid nii-öelda saalomonlike otsuseid me ette ei kujuta, on paratamatult huvide konflikt selles mehhanismis sees.“