Eesti edu tagab ühtsus ning kohanemisvõime

Vaatame korraks oma minevikku – ehk on seal oskuseid, mida saab tulevikus rakendada? Me oleme üle elanud majanduskriisi ja riigieelarve kärped ning sellest raskemaidki perioode sõdade ja okupatsiooniga. See kõik on meie rahvale jätnud jälje. Me alahindame ennast, ei julge oma häid oskusi esile tuua jne.

Kui sellest minevikust leida midagi head, on see kohanemisvõime. Võime hakkama saada ükskõik millises väljast peale surutud olukorras. Seega meie edu võiks tugineda kohanemisele. Aga mitte ainult. Eesti edu saab tugineda kolmele vaalale: oma riigi armastusele ehk isamaalisusele, kohanemisvõimele ja visioonile ehk kokkuleppele, mida me oma tulevikult soovime.

Isamaalisuses ei kahtle meist enamik. Vahest isegi väärtustame seda üle, mida näitab meie suutmatus integratsiooni edukalt läbi viia. Aga seda vaid seetõttu, et selle sõna teise poole “maalisus” asemel keskendume me rahvuslikkusele. Kui isamaalisus sisustada enam meie maaga kui rahvusega, saaksime me oma piiratud inimressurssi edukamalt rakendada.

Individuaalse kohanemisvõime supernäide on meie vanem generatsioon. Nad on üle elanud sõja, küüditamise, okupatsiooni ja nautinud lootust olla vaba. Ja siis sattunud olukorda, kus toimetulek on keerukas. Ja ometi valdav osa neist ei virise, vaid kohandub, sest vabadus on seda väärt. Kohandunud on ka keskealised. Tehes tööd ja teades, et kui nemad siin riigis seda ei tee, ei tee seda paljudel juhtudel keegi. Osa meist on kohandunud, käies tööl välismaal, et ikkagi halva kliima ja segaste poliitiliste tõmbetuulte kiuste tagasi tulla.

Kohandunud on ka ettevõtjad. Kuigi meil on röögatud tööjõumaksud, julgeme asutada firmasid. Kohandunud on õpilased. Vaatamata teoreetilisele ja elukaugele õppeprogrammile neelavad nad alla tuhandeid tunde monolooge ainetest, mille ainus kasu on mälutreeningus. Edu saavutamiseks hangivad nad hiljem ettevõtlus- ja finantsalase hariduse ning elukogemused mujalt.

Kohandumine välisega on loomulik ka looduses, see on looduses elus püsimise valem! Seega väärtus, mida me pole lihtsalt ise samavõrd endale tunnistanud. Siiski ainult ellujäämine üksi ei ole motiveeriv, sellele lisaks on vaja veel midagi. Ja see midagi saab olla teadmine, mida soovime oma tulevikult. Sõnastatud selget visiooni.