Saladuslik aktsialiikumine

Väikeaktsionärid kandsid aktsiad endale kuuluvate ettevõtete arvele, kuid Gnidin ja Kovalenko kahtlustavad, et väärtpaberid võisid liikuda hoopis kellegi kolmanda kätte.

Tegemist on omal ajal BLRT tippjuhtkonda kuulunud Dmitri Kubõškini ja Galina Aleksandrova aktsiate liikumisega neile endile kuuluvate ettevõtete arvele. Gnidin ja Kovalenko esitasid 2011. aastal Harju maakohtule hagi, et tehingud ebaseaduslikuks tunnistataks.

Nimelt otsustas BLRT väikeaktsionär Kubõškin suurendada 9. veebruaril 2011 oma firma DK Prima Holding OÜ (DKPH)  osakapitali ning kanda sinna talle kuuluvad BLRT aktsiad mitterahalise sissemaksena. Järgmisel päeval liikusid aktsiad lepingu ja üleandmis-vastuvõtuakti alusel DKPH-le üle.

Ka Galina Aleksandrova kandis neil samadel veebruaripäevadel enda omanduses olevad BLRT aktsiad talle kuuluvale Galigo OÜ-le. Pärast aktsiate üleminekut mõlema firma põhikirjafondi kanti need üle väärtpaberikontodele Nordea Bank Finlandi (Nordea) Eesti filiaalis.

Alus kahtlustada. Gnidin ja Kovalenko uurisid aktsiate liikumist Eesti väärtpaberite keskregistris (EVK) ning jõudsid järeldusele, et aktsiate ülekandmine DKPH ja Galigo osakapitali oli teeseldud tehing, mille tegelik eesmärk oli varjata nende müüki.

Muu hulgas selgitasid nad BLRT aktsionäride registri põhjal välja, et kui 2011. aasta 10. veebruari hommikul kell 9 olid Aleksandrova ja Kubõškin veel BLRT aktsiate omanikud, siis kella 23.35ks neil neid aktsiaid enam ei olnud. Selle asemel oli BLRT aktsionäriks saanud Nordea pank. Panga aktsiapaki suurus vastas täpselt DKPH ja Galigo põhikirjafondi üle kantud aktsiapakkide omale.

Gnidin ja Kovalenko järeldasid sellest, et varitehingud olid vajalikud üksnes selleks, et hiilida mööda kaasaktsionäride seaduslikust eesõigusest aktsiaid nende müügi korral ära osta. Selle põhjendusega taotlesid nad Kubõškini ja Aleksandrova tehingute õigustühiseks tunnistamist. Peale Kubõškini ja Aleksandova osales kostjana protsessis ka Nordea pank.

Kavatsevad edasi kaevata. Hagejatel on selliste rikkumiste tõestamine keerukas, sest on ebaselge, kas muutus aktsiate tegelik omanik või üksnes aktsiate hoidja. Kostjad teatasid kohtus tõepoolest, et aktsiate üleminekul pangale mingeid teeseldud tehinguid ei tehtud ning Nordea ei ole aktsiate omanik. Jah, aktsiad kanti tõesti Nordea panga nimele väärtpaberikontole, kuid tegemist on klientide jaoks avatud esindajakontodega ning pank on antud juhul kõigest aktsiate hoidja, nende omanikud aga on endiselt panga kliendid – DKPH ja Galigo.

Gnidini ja Kovalenko hagi on jätnud rahuldamata kaks kohtuastet, viimati – 5. märtsil – otsustas Tallinna ringkonnakohus, et Gnidini ja Kovalenko nõue tunnistada kõnealused tehingud tühiseks ei ole põhjendatud. Gnidin ja Kovalenko ei kavatse aga alla anda ning kaebavad otsuse edasi.

Salapärased laekumised ettevõtete arvele. Äripäev ei ole kursis vaidlusaluste tehingute kõigi asjaoludega, kuid aktsiad omandanud kahe firma aruannetes on näha huvitavad kokkulangevused. Näiteks registreeriti DKPH äriregistris vahetult enne aktsiatehinguid – 3. veebruaril 2011. Juba nädal hiljem suurendati osakapitali 2500 eurolt 5000 eurole mitterahalise sissemakse teel ehk aktsiatega.

Firma tegevusalaks on märgitud väärtpaberitesse investeerimine. 2011. aasta lõpetas ettevõte üle 350 000 euro suuruse ärikahjumiga, mille põhjuseks olid tegevuskulud. Müügitulu ettevõttel ei olnud, küll aga oli muude laekumistena kirjas 6,3 miljonit eurot. Aruande järgi on tegu ühe tütarettevõtte poolt väärtpaberitega kauplemisest teenitud tuluga, kuid tütarettevõtte nime ei ole mainitud.

Galigoga toimus sisuliselt sama asi. Firma registreeriti 4. veebruaril 2011. Osakapitali suurendati miinimumilt 5000 euroni nädal pärast äriregistrisse kandmist. Majandusaasta aruande järgi oli ettevõttel 2011. aastal kaks juhatuse liiget: Aleksandrova ise ja Igor Lopatjuk.

Firma, mille tegevusalaks on märgitud “investeeringud”, tegevus oli küllaltki tagasihoidlik ning aasta lõpetati kahjumis. Aga ka selle ettevõte arvel oli 2011. aasta lõpul üle 3 miljoni euro, mida märgiti “muude finantstuludena”.

Gnidin arvas raha päritolu kohta, et tegemist on just BLRT aktsiate müügiga – nagu ta märkis ka oma hagis. “Me oleme endiselt veendunud, et Kubõškinile ja Aleksandrovale kuuluvate BLRT aktsiate mitmekordsel ülekandmisel oli ainult üks eesmärk: jätta teised aktsionärid ilma aktsiate ostueesõigusest,” selgitas Gnidin. “Tegelikult võimaldab ringkonnakohtu otsus selliseid skeeme kasutada. Sellepärast kaebame me otsuse loomulikult edasi.”

Kaks versiooni. DKPH ja Galigo aastaaruannete põhjal võib tuletada mõne võimaliku aktsiate liikumise versiooni.

Esiteks võidi teha repotehing, see tähendab, et pangalt võeti aktsiate tagatisel laenu. Selline finantseering ei kajastu bilansis kohustuste all, sest repotehingu tulemusel saadud raha on laen üksnes faktilises, mitte aga juriidilises mõttes.

Audiitor Sergei Gritsenko, kes teenindab nii Galigot kui ka DKPH-d, selgitas, et kui repotehing tehakse omakapitali kantud aktsiatega, määratakse aktsiate eest saadud raha kajastamine bilansis tehingu tingimustes. “Tehingu tegemisel võidakse leppida kokku nii aktsiate tagasiostu õiguses kui ka kohustuses,” ütles Gritsenko. “Sellest sõltub, kas tehing kujutab endast aktsiate võõrandamist või laenu saamist aktsiate tagatisel.” (Küsisime audiitori arvamust mitte konkreetselt tema klientide kohta, vaid hüpoteetiliselt.)

Teiseks võidi aktsiad müüa kohe kellelegi edasi, ja seda isegi rohkem kui üks kord, sest neid tehinguid ei oleks kõrvalistel isikutel niikuinii võimalik näha. Eesti Väärtpaberite Keskregistri spetsialist Olga Skiruk selgitas, et EVK seaduse järgi säilitatakse esindajakontol väärtpabereid teise isiku nimel ja arvel. “Kui väärtpaberid on kantud esindajaarvele, siis ei ole EVK-l enam infot kliendi kohta, kellele osutatakse aktsiate hoidmise teenust. Konto omanik peab klientide arvet iseseisvalt,” ütles Skiruk.

Kohtule esitati tõenäoliselt ka Nordea ja tema klientide vahelised esindajakontode avamise lepingud. Kuid miski ei oleks firmasid takistanud sõlmimast aktsiate müügilepinguid pärast seda, kui kontod olid juba avatud ja aktsiad neile kantud. Sellisel juhul oleksid aktsiad pärast ostjatega tehingute sõlmimist läinud müüja arvelt lihtsalt panga enda väärtpaberiarvele või ostja esindajaarvele samas pangas. Kõrvalistel isikutel ei ole võimalik välja selgitada, kes on mingil hetkel aktsiapaki omanik, sest tehinguid ja kliente puudutav info on konfidentsiaalne.

Just sellise versiooni kasuks räägib ka asjaolu, et Nordea panga pressiesindaja eitas Äripäevale antud kommentaaris repotehingute toimumist.

Dmitri Kubõškinilt ega Galigo juhatuse liikmelt Igor Lopatjukilt ei õnnestunud kommentaari saada.