Hirmutav maisisiirup?

Äripäevaga vestelnud toidutööstused ja keemik ning toitumisteadlane kinnitavad, et need kaks siirupit ei ole üks ja sama toode ning Eestis kasutatav glükoosi-fruktoosisiirup ei ole tervele inimesele kahjulik.

"Maisisiirup (HFCS) ei ole glükoosi-fruktoosisiirup ja vastupidi. Tegemist on kahe täiesti erineva tootega," selgitas Premia Foods juhatuse esimees Katre Kõvask ning lisas, et Premia jäätised maisisiirupit ei sisalda. Maisisiirup on Kõvaski sõnul kasutusel peamiselt USAs ja Kanadas ning toote eripäraks on kõrge fruktoosi- ehk puuviljasuhkrusisaldus.

"Selge on see, et fruktoosi ega ühegi teise suhkru või ka mõne teise toitaine liigtarbimine ei ole organismile hea, seega eelkõige on tähtsad tervislikud eluviisid, tasakaalustatud toitumine ja mõõdukus," märkis ta. Kõvask avaldas kahetsust, et maisisiirupi- temaatika käsitlemine on siiani kestnud pikka aega, kuid olnud seejuures ühekülgne, pöörates vähe tähelepanu laiemale taustsüsteemile - toitumine, liikumine. 

Fruktoos ehk puuviljasuhkur Kõvaski ja Tallinna Tehnikaülikooli keemiainstituudi vanemteaduri Tiiu-Maie Lahti sõnul organismi jaoks vajalik suhkur, mida saab näiteks puuvilju tarbides.

"Toiduainetööstuses kasutatavate vedelate magusainete (siirupite) lähteaineks on üldjuhul tärklis. Tärklist sisaldavad varuainena paljud taimede seemned ja mugulad. Eestis toodetakse tärklist kartuleist, USA-s toodetakse enamasti maisist aga võib toota ka muudest teraviljadest, olen kohanud ka nisutärklist," selgitas Laht.

Glükoosi-fruktoosisiirupi leiutasid 1957. aastal Marshall ja Kooi, kes teadsid, et glükoos on vähem magus kui sahharoos või fruktoos. Nad töötasid välja tehnoloogia, mille abil sai muundada glükoosi (ensümaatiliselt) fruktoosiks.

"Tehnoloogia võeti kasutusele USA-s ja glükoosi-fruktoosisiirup moodustab praegu umbes 40% kasutatavaist looduslikest magusainetest," rääkis Laht. Ta lisas, et kuna siirup on magusam kui sahharoos ning samal ajal ka vedel ja hästi lahustuv, on tema kasutamine jookide ja erinevalt töödeldud toitude magustamiseks majanduslikult efektiivne.

Keskmine päevane glükoosi-fruktoossiirupi tarbimine USA-s on 50g/päevas inimese kohta, märkis Laht. Tema sõnul on see siirup USA-s põhiliseks fruktoosi allikaks toidus. "Euroopas ei pruugi see number nii suur olla, meie toitumistavad on erinevad," kinnitas ta ning selgitas, et enamasti kasutatakse Euroopas glükoosisiirupit, mis ei pruugi maisist valmistatud olla.

Ka loodusteaduste doktor Laht jõuab välja samasse kohta kus jäätisetootja Kõvask: "Kuna glükoosi-fruktoosisiirupi tootmise ja tarbimise algus langes (USAs - toim.) kokku paljude muude suurte muutustega toidu valmistamisel ja tarbimisel (1960-ndatel), siis on antud produkti ilmselt teenimatult süüdistatud metaboolse sündroomi, II tüüpi diabeedi ja ülekaalu järsus kasvus," ütles Laht. Tema sõnul näitavad teaduslikud uurimused pigem seda, et diabeedi või kaalutõusu taga on järsult tõusnud toidu kaloraaž ja vähene füüsiline aktiivsus.

Kuigi Laht tõdeb, et glükoosi ja fruktoosi omastamine organismis toimub erinevalt, ei tohiks tervetel inimestel kummagi omastamine probleeme tekitada. Juba välja kujunenud II tüüpi diabeedi puhul on süsivesikute ületarbimine tema sõnul ka muude mehhanismidega determineeritud kui ainult fruktoosi söömine. "I-tüüpi diabeedi puhul on fruktoosi kasutamist isegi soovitatud, sest on magusam ja peab toidule vähem lisama."

Doktor ja Tartu Ülikooli emeriitdotsent Mai Maser võrdles maisisiirupit valge lauasuhkruga. "Uuringud näitavad, et ei ole olulist erinevust maisiirupi ja lauasuhkru mõjul insuliini, leptiini , mis on kehakaalu ja ainevahetust reguleeriv hormoon, ja greliini ehk näljatunnet tekitav hormoon, tootmisele või vere suhkrutasemele," selgitas ta. Maser lisas: "teadaolevalt ei tõsta fruktoos rohkem veresuhkru taset, ükskõik kas ta pärineb roosuhkrust või glükoosi-fruktoosi või maisisiirupist. Ei ole ka erinevust isu regulatsioonis, täiskõhutunde tekkes või saadavas energiahulgas."

Maseri sõnul avaldas Ameerika arstide liit ülevaate maisisiirupit käsitlevatest artiklitest ja järeldas, et arvestades olemasolevaid teadmisi on ebatõenäoline, et maisisiirup põhjustab rohkem rasvumist ja teisi tervisehäireid kui tavaline lauasuhkur.

Kuna teema on siiani kajastust leidnud ühekülgses toidutöösturite mainet kahjustavas võtmes, on viimased sedavõrd ära hirmutatud, et juba kuuldes sõnaühendit glükoosi-fruktoosisiirup, lähevad nende suud piltlikult öeldes lukku. Millegipärast ei asuta end ka ohtrate sõnadega kaitsma.

AS Põltsamaa Felixi kvaliteedijuht Maris Schryer ütles, et ettevõte oma toodetele glükoosi-fruktoosisiirupit ei lisa. Samas näitas möödunud aastal ETV ekraanil jooksev Ringvaade teiste glükoosi-fruktoosisiirupiga toodete seas ka Põltsamaa Felixi kastet. Schryeri sõnul satub väikeses koguses siirupit kastmesse tänu ühele kastme valmistamisel kasutatavale toormele.

"Nimelt on meie poolt kasutatava sinepimassi koostises juba selle tootja poolt lisatud glükoosi-fruktoosisiirupit ja vastavalt märgistusnõuetele näitame me seda liitkoostisosana ka oma toodete etiketil," selgitas ta.

Toorainet kasutatakse tema sõnul umbes kümnekonnas tootes, mis kõik kuuluvad kastmete valdkonda. Kokku on Põltsamaa Felixil üle 300 toote ja suures enamuses neis kasutatakse magustajana suhkrut.

Autor: Kadrin Karner, Ave Lepik