Hobi. Pingutus eesmärgi nimel

Klubi koondab ligi 60 mängijat, kes osalevad kokku seitsmes liigas, lisaks umbes kümmekond turniiri. Juba 23 aastat tegutsenud klubi liikmena mängib Kastein praegu kolmes liigas: Tallinna Kossuliiga B-divisjonis, EMV 35+ ja EMV 40+.

Lisaks osaleb Kastein hooaja jooksul umbes 4–5 seenioride nädalalõputurniiril. “Keskmiselt toimub igal nädalal 1–2 mängu ja sama palju treeninguid,” arvutab Kastein hobile kuuluva aja­kulu. “Seega 3–4 korda nädalas,” järeldab ta ja lisab, et püüab alati kohal olla.

“Erineme paljudest amatöörklubidest selle poolest, et meil on süsteemne administreerimine, ühtne vorm, koduleht ja statistika,” lausub ta ja lisab, et see on aidanud klubil nii pikki aastaid järjest tegutseda.

Lapsepõlvest saadud pisik. “Huvi korvpalli vastu tekkis eelkõige televiisorist vanu häid Kalevi mänge vaadates,” meenutab Hiiumalt pärit Kastein kaheksakümnendaid ja lisab, et sportimisvõimalused olid tema nooruses “pehmelt öeldes nigelad”. Esimene kokkupuude päris pallisaaliga oli praegusel Saku juhil alles üheksandas klassis, Kärdla keskkooli päevil. “Minu eelmises koolis lihtsalt polnud saali,” seletab ta.

Enne seda sai aga naabripoistega õues mängitud. “Nagu paljudel poistel, nii oli ka minul kuuriseinal vana rattarumm ja mänguvahendiks Rootsi sugulaste kingitud tuttuus jalgpall,” meenutab Kastein. “Vastasseisust naabripoistega andis hea ülevaate seinal olev ruuduline vihikuleht turniiri­tabeliga.”

“Kuna alustasin mängimist küllalt hilja, siis olen pigem ebastandardne mängija, kes oma tehnilise puudujäägi katab kiiruse ja füüsisega,” iseloomustab Kastein ennast mänguväljakul. “Olen loomult hasartne ja emotsionaalne,” ütleb ta ja lisab, et seepärast korvpall talle meeldibki.

Puukeskus ASi tegevdirektori ja hobi korras korvpallikohtunikuna töötanud Atso Matsalu jaoks on korvpall olnud alati hinge- ja südame­lähedane. Matsalul on ka rahvusvaheline kohtuniku­litsents. “Ma arvan, et see armastus on lapsepõlvest. Ja võib-olla geenides ka,” lisab ta ja selgitab, et korvpalli on mänginud ka tema ema, kes hiljem töötas korvpallisekretärina.  “Minu puhul kindlasti mängis rolli see, et isegi kui ema oli tippkorvpalliga lõpetanud, vedas ta mind palju mängudele kaasa, kui käis korvpallisekretärina tööl,” meenutab Matsalu.

Vahetas palli vile vastu. Praeguseks kohtunikukarjääri korvpallikomissari töö vastu vahetanud Matsalu enam ise aktiivselt ei mängi ning harrastab enda sõnul “ettevaatlikumaid” mänge, näiteks tennist. “Kuigi veel nii vana ei ole, et ei võiks mängida, aga olen valinud vähe teised spordialad,” naerab ta ja lisab, et korvpall on siiski suht vigastustealdis ala.

Matsalu sõnul jääb tema aktiivne korvpallimängimise aeg 20.–30. eluaastate vahele. “Mängisin, kui õppisin TEMTis (Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum – toim) ja siis, kui tulin sõjaväest ja taksoparki tööle sain,” räägib ta. “Seal oli spordiklubi Tempo ja neil seal oli korvpalli tase päris kõva,” lisab Matsalu ja selgitab, et mängitud sai ka esiliigas.

Vilistamine kujunes lemmikharrastuseks. Eesti meistrivõistlusi vilistas Matsalu esimest korda 1987. aastal. “See vilekarjäär läks mul suhteliselt ruttu käima,” meenutab Matsalu. Nõukogude Liidu meistriliiga mängudel ta kohtunikuametini küll ei jõudnud, sest enne lagunes liit, kuid meeste esiliigat sai vilistatud küll. Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis aga võimalus saada rahvusvaheline kategooria ning selle Matsalu 1992. aastal ka tegi.

“Kui 1993. aastal pääses Eesti Euroopa finaalturniirile, sain mina sinna kaasa vilistama,” räägib Matsalu. “Aga eks kui hakkasin rahvusvahelisel tasemel kohtunikuna töötama, tuli teatud valikuid teha,” sõnab Matsalu. “Kui sa seda korvpalli nii palju vilistad, kui mina olen seda teinud, siis ega mängimiseks väga palju aega enam jätkugi,” selgitab ta.

Mõni aasta tagasi, 2009ndal, läks aga Matsalu komissariks ehk inimeseks, kes vastutab mängu  korraldamise eest vastavalt rahvusvahelistele reeglitele. “Olles kohtunik olnud aastast 1986, tundsin, et peab vaheldust saama,” räägib ta. “Aga ei, korvpallist pole ma ära läinud,” lisab Matsalu. “Paberitööd on nüüd rohkem, aga eks see on see armastus ala vastu, et oled ikka veel sees,” ütleb ta. Matsalu sõnul saab ta komissarina asja sees olla veel oma 20 aastat.

Ajakulust rääkides ütleb Puukeskuse juht, et nüüd osaleb ta enamasti nendes mängudes, mida peetakse Tallinnas. “2–3 korda kuus tuleb tavaliselt ette mänge, kui käin kaugemal,” lisab ta. “Töö ja muu kõrval see ongi minu puhul maksimum,” tunnistab ta ja selgitab, et ühe välismaal toimuva mängu peale kulub tal 2,5–3 päeva.

Kohtunikutööst kui hobist rääkides lisab ta, et tõenäoliselt on see üks vähestest harrastustest, mis ka tulu toob. “Tavaliselt viivad hobid raha välja,” naerab ta, kuid lisab, et loomulikult on selle töö tegemiseks ka palju tingimusi. Eesti tasemel pole mängukohtuniku teenistus Matsalu sõnul siiski piisav, et sellega ära elada. “Hispaanias, ma ­tean, saab kohtunik ühe mängu eest 800 eurot, meil toob, ütleme, meistriliiga mäng kusagil 50 eurot,” võrdleb ta mängukohtunike teenistust.

Pingeline, aga rahustav. “Sport üldiselt, ja eriti pallimängud, on kasulikud mitmes mõttes,” leiab Kastein, kes lisaks korvpallile mängib golfi, tennist, käib jooksmas ja jõusaalis. “Tegelen aktiivselt motomatkamisega ja kogun vanu mootorrattaid,” lisab ta.

Rääkides aga korvpallist ja sellest, mis talle mängu juures meeldib, rõhutab ta just sportlikku aspekti. “Treenida, pingutada koos ühise eesmärgi nimel – see pakub rahuldust nii vaimule kui ka kehale,” ütleb ta. “Korvpall on väga füüsiline mäng, kus eelises on heas vormis mängija,” selgitab Kastein ja lisab, et see sunnib inimest endaga pidevalt tööd tegema.

“Teiseks tooksin spordi tasakaalustava rolli töö ja puhkuse vahel,” ütleb Kastein. Ta sõnab, et pingelise töökeskkonna vahelduseks on sport suurepärane võimalus lõdvestuda ja mõtteid koguda.

“Kolmandaks on sport selline distsipliin, kus on vaja end harjutada käituma kiiresti vahelduvates olukordades, arvestama kaasmängijate ja meeskonnaga ning pingutama ühise eesmärgi nimel,” ütleb Kastein kokkuvõtteks.

 

Killukesi korvpalli ajaloost

Korvpalli leiutas 1891. aastal Kanadast pärit ameeriklane, treener James Naismith, kes töötas Springfieldi ülikoolis. Tema idee oli anda tudengitele pika talve ajal siseruumis sportimisvõimalusi. Springfieldis peeti ka maailma esimene korvpallimäng aastal 1892 – see lõppes seisuga 1:0. Ainsa korvi viskas William R. Chase.Eesti korvpallurid on NSV Liidu koondises võitnud kaheksa olümpiamedalit: kulla Tiit Sokk Soulis 1988, hõbeda ­Ilmar Kullam, Heino Kruus ja Joann Lõssov Helsingis 1952 ning Jaak Lipso Tokyos 1964, pronksi Anatoli Krikun, Jaak Lipso ja Priit Tomson 1968 Mexicos.