Linnaruumis käib võitlus uue ja vana arhitektuuri vahel

Analoogilisi suurte linnaruumi dominantide lammutamist või olulisi ümberehitamisi on viimastel aastatel Tallinnas toimunud teisigi – alates Sakala keskuse ümbersünnist Solariseks kuni sisuliselt uueks hooneks saanud Postimajani välja.

Mõne hoone puhul säilib välisilme ja muutus ei ole nii drastiline. Seetõttu on fassaadide säilitamine Euroopa moodsas uuenduslikus arhitektuuris tavapärane – möödunud aja tajumine lummab meid ikka.

Kindlasti ei ole lammutusotsused lihtsad – ajaloolise miljöö talletamine on suur väärtus. Inimesed on harjunud hoonetega, mis on asunud samal kohal kogu nende eluaja. Veidi või märkimisväärselt lagunud küll, kuid omad.  Ükski selline muutus mitte ainult ei loo uut, vaid lõhub paljude inimeste meelest ka hinnatud (elu)keskkonda, mis on emotsionaalselt lähedane ning inimlikult armas.

Siiski on amortiseerunud hoonete saatus traagiline nagu vanadel autodelgi – sõidaks veel küll, aga keegi ei taha neid enam. Iga uus sõit nõuab uusi varuosi ning sageli ka remonti teel olles. Hoonete romulat justkui ei ole, nende kallale asub buldooser. Eelkõige puudutab see siiski pigem neid maju, mis ei ole kohe algusest peale olnud erakordsed funktsionaalsuse, arhitektuuri ja ka linnaruumi sobivuse poolest.

Funktsioonita hooned on Tallinnas suur mure. Tallinna jaoks on kasutusfunktsioonita ning seetõttu muljetavaldavate jooksvate kuludega hooned uus probleem. Linnas tunduvad hooned meile ka palju kallimad kui maal, kus vanadel talumajadel lähevad katused pealt ära ning paari aastakümne möödudes ei ole ka majadest enam midagi järel. Tihti taluhooned renoveerimist ei väärigi – nad on ehitatud liiga ajutiseks: kehv konstruktsioon, pehkinud laed, seinad ja põrandad; halb ruumilahendus; taastamine on pööraselt kallis ning kasutusvajadust ei ole.

Täpselt sama lugu on linnas, kuigi selle mõttega peame veel harjuma. Eestis on ärimehi, kes on kokku ostnud kinnisvara, millel lasevad südame rahuga laguneda, nende kasum tekib vaid seetõttu, et nad oma hoonetesse sentigi ei investeeri. Iga liigne katus oleks äravisatud raha.

Osal majadel, eriti neil, millel on ajalooline väärtus ning mille on ajahammas üsna ära närinud, on komme põlema minna. Tallinna kesklinnas ei pea näiteid sugugi tikutulega otsima. Kui ühiskond ei luba ajaloolise väärtuse riismeid hävitada, leiavad mõned leidlikud ikka tee, kuidas soovitud tulemuseni jõuda. Linnaruum muutub igal juhul. Kurb, kui vägivaldselt.

Me vajame uut nagu õhku.  Maksu- ja tolli­ameti peadirektoril Marek Helmil uues peakontoris Ülemiste Citys enam omaette kabinetti pole, nii avatud organisatsiooniks on maksuamet muutunud. Samas pole moodsaid bürooruume võimalik suvalisse keskkonda mugandada. Osa vanu pindu õnnestub renoveerida ja kasutusele võtta, osa jällegi mitte. Enamik kinnisvarainvesteeringuid tehakse aastakümneteks: kui üldse teha, siis korralikult.

Kõige tähtsam ei ole loomulikult arendajate lammutussurvele järele anda. Tuleb leida kõige mõistlikum lahendus. Funktsionaalsust tuleb rehkendada ka ajalooliste kultuuriobjektide puhul.

Enne renoveerimist kaaluti teletorni lammutamis. Arutleti, kas suuremõõtmelise kulutuse tegemine on ikka otstarbekas. Kõlab uskumatult? Õnneks teletorn jäi ja töötab. Jäid ka vesilennukite angaarid, mis pealtnäha müstilise summa raha endasse neelasid. Kultuuripärandi säilitamise puhul ratsionaalsus ei loe, kuid kõik ei ole hindamatu kultuuripärand, millest tuleb iga hinna eest hammastega kinni hoida.

Tallinna miljööväärtuslikkuse säilitamine on meie põlvkonna iseenesestmõistetav kohustus. Kuid meie kohus on rajada ka uut Tallinna, kus ei ole tühjalt seisvaid tondilosse või terveid linnaosi, kuhu on parem oma nina mitte pista. Uues linnaruumis on koht nii taktitundeliselt renoveeritud vanal kui ka päris uuel arhitektuuril, mis väljendab praegust ajastut tulevikus. Ebavajalike või ebaõnnestunud või ära tarbitud hoonete teed romulasse ei maksa takistada, kui nende asemele tuleb vajalik ja väärikas ning ümbrust austav arhitektuur.