Maksudega ei mängita

Laastav maksutorpeedo. ­Ootamatud maksutõusud, näiteks eelmise aasta ootamatu keskkonnatasude tõus on võrreldavad torpeedoga allveelaevalt.  See tabab ootamatult, mõjub laastavalt. Otsustajad peaks aru saama, et sellised maksutorpeedod ei taba mitte “kurje kapitaliste”, laevakapteneid. Maksutorpeedode tagajärjel kannatab kogu riigi majandus, muu hulgas kaovad töökohad.  Jätkusuutliku majandusarengu aluseks on maksubaasi stabiilsus. Iseäranis suured ettevõtted peavad oma tegevust kavandama ja investeeringuid tegema vähemalt paarikümne aasta perspektiivis.

Riigikohtu otsus eelmise aasta lõpust ütles, et ootamatult ja ebaproportsionaalselt ei saa teha maksutõuse, mis mõjutavad majanduskeskkonna konjunktuuri fundamentaalselt ning mis on tehtud vaid fiskaalsetel, mitte sisulistel kaalutlustel. 2009 novembris võttis valitsus vastu määruse, millega kehtestati maavara ja vee erikasutusõiguse tasumäärad aastateks 2010–2015. Selle järgi pidid tasumäärad tõusma igal aastal umbes viis protsenti. See oli kriisiaja otsus, mis lõi paljusid sektoreid raskelt, aga solidaarsuse aspektis oli tegemist otsusega, mida tuli üle elada. Mullu oktoobris jõustati aga uus määrus, mis tõstis keskkonnatasusid järgmisel kolmel aastal 20% kaupa. Kuu aega hiljem pöördusid mäetööstuse ettevõtete liit, ehitusmaterjalide tootjate liit, turbaliit ja keemiatööstuse liit oma õiguste kaitseks ­õiguskantsleri poole. Õiguskantsler pöörduski riigikohtu poole, argumenteerides, et “muudatused keskkonnatasude regulatsioonis peavad aga olema kooskõlas põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega”.

Poolel teel hobuseid ei vahetata. Seega, õiguskantsler ei vaidlustanud tasude tõusu kui sellist, vaid just seda, et maksumuudatus oli juba tehtud pika aja peale ette, millega ettevõtted oma äriplaanides arvestasid, kuid siis muudeti käigu pealt reegleid. Nii õiguskantsler kui ka riigikohus mõistsid, et kulude ja investeeringute planeerimisel ning pikaajaliste lepingute sõlmimisel lähtusid ettevõtted teatud lubadusest.