Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kasvu toob investeering
Jäädes ootama, millal üks või teine välisturg taastub või mõni välisinvestor kogemata meie ukse taha juhtub, võime järgmistel aastatel vaid edasi stagneeruda. Ei tasu oodata õnnefaktorit – selleks et stagnatsioonist välja murda, on tarvis muutusi.
Meie kohalik järgmise aasta majanduskasv sõltub suuresti sellest, kui palju teevad ettevõtted investeeringuid. Ja mitte ainult järgmise aasta majanduskasv, vaid pikemajaline perspektiiv üldiselt. 2013. aastal tehti ettevõtetes vähem investeeringuid kui aasta varem ning see vähendab kasvupotentsiaali.
Kuhu investeerida? Tähtsam kui investeeringu maht on ehk küsimus, kuhu investeerida. Võib-olla polegi kuigi palju potentsiaali tootmist laiendada, kuna välisturgude kasv ei ole kuigi kiire, ja teisalt, ka meie endi tööturg ei paku enam kuigi palju võimalusi tootmist laiendada. Arenguperspektiivi loovad investeeringud tootmise või teenuste parendamiseks. Teisalt on üha kahanev tööjõud see, mis investeerimisvajadust peale pressib. Sest kahaneva tööjõu tingimustes saab majandus kasvada vaid tootlikkuse tõusu arvel.
Kasvuks ja ka muutusteks soodsa keskkonna loovad nii madalad intressimäärad kui ka oodatavalt stabiilsed toorainehinnad. Energia hinnad võivad langeda. See võimaldab ka ettevõtetel lihtsamini teha vajalikke muutusi oma konkurentsivõime tõstmiseks. 2013. aastal nägid ettevõtted oma kasumlikkuse säilitamiseks teed valdavalt selles, et tõstsid oma toodete ja teenuste müügihindu. Järgmiseks aastaks tuleks välja mõelda ka mõni jätkusuutlikum tee kasumite suurendamiseks.
Sest, tõtt-öelda, Euroopa ühes kallimas linnas Helsingis ringi käies tundub juba tihtipeale, et ega see Tallinn kuigi palju odavam koht polegi. Mis peaks Helsingi turiste siia ka edaspidi meelitama, peale odava viina? Või mis kutsuks siia ettevõtteid?
Küsimustele vastamise aeg. 2014. aasta on ka ELi uue eelarveperioodi algusaasta. Juba selle seitsmeaastase perioodi alguses peaks mõtlema, millises seisus peaks Eesti majandus olema selle perioodi lõppedes. Kas selleks ajaks on tehtud investeeringuid, mis jäävad tooma tulu ka pärast seda, kui EList enam rahalaevu ei saabu? Või tuleb rahalaevade lõppemisega lõpp ka elutegevusele Eesti maapiirkondades, mis ilma toetusteta püsima ei jää?
Järgmised paar aastat pakuvadki meile nendele küsimustele vastamiseks väikese katseaja.