Kindlustuses algusest peale

05. jaanuar 2014, 07:35

Soomest naasnud eestlasest klient astus kindlustusfirmasse BICO sisse ja nõudis kindlustuspreemiat tagasi, sest tal ei juhtunud ju Soomes autoga sõites mitte midagi.

Kliendil oli nn. liikluskindlustuse rohelisest kaardist arusaam, et kui tema autoga avarii juhtub, siis maksab kindlustusfirma selle kinni, aga kui autoga midagi ei juhtu, on tal õigus makstud raha tagasi saada. See markantne seik iseloomustab hästi omaaegset sisuliselt olematut kindlustusalast kultuuri Eestis. Aasta oli siis 1991 ja Eestis oli loodud esimesed erakindlustusfirmad.

"See võttis üksjagu aega, enne kui inimesed hakkasid aru saama, mis see kindlustus üldse on," räägib Eesti ühe esimese kindlustusfirma Balti Kindlustuse ASi (BICO) endine juhatuse liige Olga Reznik. "Suur hüpe inimeste teadlikkuses toimus siis, kui 1993. aasta suvel hakkas kehtima liikluskindlustuse seadus, sest sellest räägiti ja seda selgitati meedias hästi palju."

Kindlustuses tänu juhusele

BICO asutati 1990. aasta 5. detsembril ja mõni aeg hiljem registreeriti nii firma ärinimi kui ka kaubamärk, mis kujutas ninasarvikut. "Ninasarvik seetõttu, et ta on tugev loom, kes läheb ja miski teda ei pidurda," põhjendab Reznik kaubamärgi valikut. Küsimusele, mis seos oli BICO kaubamärgil ja Edgar Savisaarel, keda on samuti sageli ninasarvikuga võrreldud, vastab Reznik pearaputusega. "Ma ei tea, ma ei tegele poliitikaga," rõhutab Reznik. "Ma olen alati olnud seisukohal, et kindlustus on ala, mis ei peaks olema kuidagi seotud poliitikaga. Kindlustus peab olema neutraalne. Pealegi hakati Edgar Savisaart võrdlema ninasarvikuga märksa hiljem."

Reznik sattus kindlustusse tänu juhusele. BICO asutajad Jaan Marks ja Andres Ergma otsisid firmasse pearaamatupidajat ja said oma tuttavate kaudu kontakti Olga Reznikuga, kes tollal töötas tuletõrje- ja valvesignalisatsioone paigaldavas riigifirmas Spetsautomaatika ökonoomikadirektorina. "Mind ei huvitanud pearaamatupidaja amet, ent Marks ja Ergma veensid mind nii kaua, kuni ma soostusin neid kaks kuud aitama," räägib Reznik. "Oma endisest töökohast ei riskinud ma ära tulla, õhtuti pärast tööpäeva Spetsautomaatikas tegelesin BICO finantsasjadega."

Kaks kuud said mööda ja Reznik teatas, et ta siiski ei ole huvitatud BICOs töötamisest. Taas järgnesid pikad veenmisjutuajamised. "Jaan Marks ütles, et BICOst saab varsti rahvusvaheline firma ja ma ei kujutavat ettegi, kui põnevaks kõik läheb," meenutab Reznik. "Ka mu sõbrad rõhutasid, et mida sa seal Spetsautomaatikas konutad - on aeg teha kannapööre." Alates 19. aprillist 1991 sai Olga Rezniku ainsaks tööandjaks BICO. Vastavalt kokkuleppele asus ta tööle pearaamatupidajana ning kahe aasta pärast sai temast finantsdirektor ja juhatuse liige.

Keegi ei teadnud midagi

Reznik tunnistab, et ta ei osanud uneski ette näha, kui raske tal tegelikult olema saab. "Keegi meist ei teadnud tollal kindlustusest absoluutselt mitte midagi," ütleb Reznik. "Kohe pärast BICOsse tulekut käisin riiklikus Eesti Kindlustuses ja palusin, et nad vähemalt seletaksid, kuidas kindlustuspreemiaid makstakse ja kuidas kindlustusfirma bilanssi koostatakse. Nad mulle mingid paberid lugemiseks andsid ja see oli ka kõik. Ja teiseks oluliseks raskuseks minu jaoks oli see, et tulin venekeelsest ringkonnast, kus valitses teistsugune tööstiil."

Rezniku sõnul oli alustavale erakindlustusfirmale väga suur abi suurtest välismaistest edasikindlustusfirmadest, kes olid huvitatud uuest turust. "Kuna valdan saksa keelt, käisin sageli Münchenis, Kölnis ja Zürichis ning sealsed kindlustusspetsialistid selgitasid meeleldi kõike kindlustusse puutuvat," lausub ta.

BICO, Salva, ASA Kindlustus ja mitmed teised tollased verivärsked kindlustusfirmad alustasid oma tegevust varakindlustusest. Esimeseks tooteks oli kaskokindlustus. "1992. aastal läksid väga hästi kaubaks ka nn rohelised kaardid," meenutab Reznik ja lisab, et nad vahendasid ühe Poola firma rohelist kaarti. "See oli aeg, kui Eestis veel liikluskindlustust ei olnud, ent eestlased hakkasid üha tihedamini Soome ja Poola vahet oma autoga sõitma. Nad vajasid rohelist kaarti ja meil oli see toode odavam, kui klient oleks pidanud seda välismaal ostma."

Omanik uputas ise auto

Uute kindlustustoodete turule tulek aktiveeris kindlustuspetturite tegevust ning see omakorda sundis kahjukäsitlejaid üha tõhusamalt tegutsema. Eriti kui tegu oli varastatud autodega. BICO kahjukäsitlejad avastasid esimese kindlustuspettuse 1992. aasta septembris. Varastatuks nimetatud auto leiti Tallinna lähedalt Tabasalu karjäärist ja hilisem uurimine tuvastas, et auto omanik oli sõiduki ise ära uputanud.

"Auto omanik, tõeline kantpea, tuli oma kaaskonnaga kontorisse ning ütles Jaan Marksile otse, et kui tahad elada, siis maksa kindlustushüvitis välja," meenutab Olga Reznik. "See oli aeg, kui Eestis tegutsesid kuritegelikud grupeeringud ning neilt võis kõike oodata. Jaan saatis oma pere igaks juhuks Leetu pakku. Järgnevalt pidasime pättidega pikki läbirääkimisi ja suutsime kindlustuspettuse ära tõestada."

Rezniku sõnul sai kindlustus olulised raamid 1992. aasta lõpus, kui võeti vastu kindlustustegevuse seadus ning moodustati kindlustusinspektsioon. "Enne seda võis kindlustusselts tavalise äriühinguna tegeleda lisaks kindlustusele igasuguse muu äriga, näiteks kaubandusega," seletab Reznik. "Uus regulatsioon lõpetas kõik kõrvaltegevused kui kindlustusseltsile sobimatud õige ruttu ära."

Reznik töötas BICOs ja selle järeltulijais BICO-Leksis ning ERGOs kokku üle 16 aasta. Ta lahkus ERGOst 2007. aasta aprillis omal soovil, ent pärast aastast pausi naasis oma liistude juurde tagasi - nüüd on ta aga Compensa Life Vienna Insurance Group SE juhatuse esimees.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. January 2014, 11:05
Otsi:

Ava täpsem otsing