Uudised
6. jaanuar 2014 kell 21:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Käibemaksureform on hea, õige ja mõistlik asi

Mida sa teeksid, kui selguks, et sinu ettevõttest tilgub iga aasta välja umbes 200 miljonit eurot? IMFi uue raporti alusel võiks see summa olla lausa 226 miljonit eurot. Arvestades, et see on ligikaudu 2,5% sinu 7,5 miljardi euro suurusest tulubaasist ja kaotsi minev summa on iga aastaga kasvanud, siis tuleks esimesena finantsjuhile otsa vaadata. Kuidas on võimalik, et nii suur kaotus on kõik need aastad tähelepanuta jäänud? Siin ei saa olla õigustust.

Järgmisena tuleks aru saada, kus on probleem. Mõistad, et osa sinu 73 000 partnerist ei mängi ausat mängu, aga täpselt aru ka ei saa, kes on aus ja kes mitte. Esimese hooga otsustad tõhustada kontrolli. Sul on 130 spetsialisti, kes iga päev kontrolliga tegelevad, kuid partneritelt täiendava info kättesaamine on keeruline. Nad suudavad 441 000 iga-aastasest tehingust ära kontrollida napi 3%. Ainuüksi selle 3 protsendi kontrollimine aitab avastada igal aastal 25 miljoni euro väärtuses pettusi.

Võrreldes 200 miljoni euroga, on see 25 ikkagi vähe. Isegi kui suurendad kontrollmeeskonda kaks korda, ei anna see soovitud efekti, sest heal juhul suudad tänu sellele läbi vaadata 6% tehingutest. Kontrolli automatiseerimiseks oleks vaja saada partneritelt aga rohkem infot. Seda tuleks küsida nii, et nad jumala eest ei solvuks – pole ju nende probleem, et sa oma ettevõttes protsesse kontrolli alla ei saa.

Mida siis teha? Esiteks tuleks küsida täiendavat informatsiooni nii vähe kui võimalik, veel parem, kui see info neil oma süsteemides juba olemas oleks. Teiseks tuleks neid motiveerida seda infot sinu ettevõttega jagama, sest kuigi info võtmine andmebaasist on nende jaoks lihtne, peaks partnerlussuhe olema mõlemale poolele kasulik.

Eelkõige tuleks motiveerida neid, kelle puhul saad aru, et kõik on korras ja nad on olnud pikaajalised ustavad partnerid. Neile võiks mingit soodustust pakkuda – nt protsendipunkt tootelt, mille nimi on sotsiaalmaks. Alati võid soodustuse ka tingimuslikult seada.

Käibemaksu deklaratsiooni reform, mis mõne nädala eest tagasi lükati, on olemuselt hea asi. Õigemini on see ainuke viis, kuidas mõistlikult automatiseerida käibemaksu kontrollimist.

Eri riigid püüavad sama probleemi lahendada omal viisil. Nii peab Brasiilias ostja pool kandma raha kõigepealt maksuametile ja siis maksuamet kannab ise raha ostetud kauba eest müüjale. Soome mõtleb split-payment’idele: pangaülekannet tehes kannab pank maksuosa kohe maksuametile ja müüja kätte see raha ei jõuagi. Eesti seda teed minna ei tahtnud.

Eestis ei ole käibemaksu kontrollisüsteem muutunud 10 aastat, samas on oluliselt täiendatud sotsiaal- ja tulumaksu deklaratsioone ning iga kuu tuleb täita kuni 7 deklaratsiooni lisa. Riik ei küsi rohkem infot, kui on raamatupidamises juba olemas.

Kahjuks jäi win-win selgitus kommunikatsioonist puudu, ja see tappis kogu konstruktiivse arutelu.

Rohkem infot käibemaksu deklaratsioonil ei ole vaja ainult maksukontrollideks. Iseenesest võimaldaks see IT mõistes liikuda rohkem mudeli poole, mille koondnimetus on Real Time Economy.

See soodustaks e-arvelduse arengut ja kokkuvõttes mitte ei suurendaks ettevõtete halduskoormust, vaid vähendaks seda. IT-riigis on piinlik vaadata, kuidas raamatupidajad pdf-arveid süsteemidesse käsitsi sisse toksivad, selle asemel et automaatselt informatsiooni vahetada.

Ärisaladus ei leki kuhugi. Mis puudutab ärisaladuse lekkimist maksu- ja tolliametis, siis see kuulub samasse kategooriasse väitega “Nad varastavad e-valimistel su hääle”. Sarnaselt pankade, meditsiiniasutuste ja muude sensitiivsete andmekogude haldajatega on ka maksuametis tehtud kõik, et riski poleks. Alati peab olema tagatud, et andmete omanikul ehk ettevõtjal oleks ülevaade, kes tema infot millal ja mis eesmärgil vaatas.

Olles riigi kodanikuna eelkirjeldatud hüpoteetilise ettevõtte osanikud, peame välja mõtlema, kas see 200 miljonit eurot igal aastal on suur kaotus või mitte. Kui on, siis mis võiks olla lisaks ausamale ja konkurentsivõimelisemale majanduskeskkonnale see komm, mille nimel oleksid partnerid nõus välja andma natuke rohkem infot süsteemide automatiseerimiseks.

Muud lahendused, mis maailmas on välja mõeldud, on juba oluliselt kulukamad nii riigile kui ka tema partneritele.