Valitsus peab võtma vastutuse, mitte võõranduma

Me elame globaliseerunud maailmas, kus ettevõtjad üksi jäetuna ei suuda kiiresti vastata neile muudatustele, mida väliskeskkonna pidev muutumine endaga kaasa toob, kui valitsus ei jälgi keskkonna arengutja konkurentide tegevust ega neutraliseeri osaliseltki selle mõju meie ettevõtjatele.

Ilmselt algavad meie raskused juba sellest, et me pole tänaseni tahtnud riigi ülesehitamisel aluseks võtta põhiseaduse preambulit, vaid juhindume senini Ronald Reagani omaaegsest valimisloosungist, et “valitsus ei ole meie probleemidele lahenduseks, ta on ise probleem”. Selline lähenemine võis ju päris alguses meile sobidagi, kuid praeguses hoopis teistsuguses keskkonnas tähendab see kunagi kehtima pandud regulatsioonide säilitamist ning valitsuse eemaletõmbumist riigi ees seisvate probleemide lahendamisest.

Ideid ja koostööd napib. Kuigi Eesti majandus möödunud aastal peaaegu ei kasvanudki, võime oma ühe protsendi suuruse reaalkasvuga Euroopa keskmise taustal päris rahule jääda. Paraku ei saa me sedasama öelda arenguks vajalike ideede leidmise või üksteisega arvestamise ja mõistmise kohta. Ideid lihtsalt nappis ja sõnal “koostöö” puudus tihti sisu. Üsna lootusetu on aga ­oodata alalise üksteisest möödarääkimise õhkkonnas majanduslike või mis tahes taseme riigivalitsemise probleemide lahendamist ja üldist arengut. Mullu oligi ebameeldivaks üllatuseks jõulise ebakõla teke valitsuse, riigikogu, presidendi ja ettevõtlusringkondade arusaamades.

Kuid kelle suunas visata nüüd esimene kivi? Loomulikult ei reetnud rahandusminister Jürgen Ligi mingit sõjasaladust, kui ta aastalõpu maksuvaidluste keskmes väitis, et õhk polnud selles just aususest paks. Niisamuti ei ülbitsenud ka suurettevõtja Jüri Käo, kui ta deklareeris, et maksuseaduste muutustest on vaja ettevõtteid aasta ette teavitada.

Nii Ligi kui ka Käo tõid esile selle, mida asjaosalised olid juba kaua aega teadnud, kuid millest avalikult ei räägitud. Kõigepealt selle, et nii rahandusministeerium kui ka valitsus elavad enesekeskses, lubamatult lühikese ajahorisondi ja jäikade raamidega ning ülemääraselt lihtsustatud maailmas. Ja selle, et riigikontrolli märkused valitsuse otsuste analüütilise ja protseduurilise ettevalmistamise taseme kohta on jäänud tähelepanuta.

Ilmseks sai seegi, et Eesti praegusse majandusmudelisse kuulub paras kogus pettust ja ebaõiglust, õigemini ebavõrdset kohtlemist, ning et selliste asjade sealt väljarookimine on paljudele vastumeelne. Käibemaksuseaduse muutmise katsete juures teebki kõige enam muret asjaolu, et me ei taha eriti tunnistada seda, et isegi kui muudatusi oleks üritatud teha kõikide reeglite ja detailsete analüüside alusel, oleks vastuseis rahandusministeeriumi initsiatiivile olnud ikkagi sama suur.

Kiirem areng nõuab iseärasuste arvestamist. Teisalt tundub, et meie maksustamise ja arvepidamise alusideoloogias on midagi põhimõtteliselt viltu. Ning et kiirema arengu tagamiseks tuleks senisest enam arvestama hakata ettevõtete iseärasusi, näiteks nende tegevusvaldkonnast, arengufaasist või suurusest sõltuvalt. Vastasel juhul kaotame oma maksusüsteemi lihtsuse pärast enam, kui sellest võidame. Kaotame seepärast, et keskmisele (st teoreetilisele, kuid praktilises elus mitteeksisteerivale) ettevõttele orienteeritud regulatsioonidega oleme suure osa oma ettevõtetest, eriti alustajad, asetanud olukorda, kus neil on ebasoodsamalt reguleeritud keskkonna tõttu raske konkureerida teiste maade samalaadsete ettevõtetega. Meie ühest universaalsest maksusoodustusest lihtsalt ei piisa teistega konkurentsitingimuste võrdsustamiseks.

Paralleelselt maksupettuste vastu võitlemise ja maksuseadustes olevate aukude kinnitoppimisega tuleb põhjalikult mõtlema hakata sellele, et äkki vajab ka Eesti majanduse areng senisest rohkem legaalseid maksusoodustusi. On vähe, kui me küll räägime kümme aastat sotsiaalmaksu ümberkorraldamise vajadusest, kuid ei tee selleks midagi. Algatada selliseid muutusi aga olukorras, kus olulised osapooled üksteist ei mõista ega usalda ning kohati ei püüagi ühist keelt leida, pole just kerge.