Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
"Burger pole rämpstoit"
Vesivärava tänaval populaarse burgeriäri üks käivitaja ja sealt äritüli tõttu oma restorani rajama läinud Martin Aule sõnul viis burgeri ka nimekate toidukohtade menüüsse arusaamine, et tegemist pole rämpstoiduga.
Minevikust ehk Vesivärava Grilli aegsetest tegemistest Aule rääkida ei soovi. „Ma ei saa aru, miks sellest nii palju räägitakse. Lugulaulu on sellest kõvasti olnud, kuid ma ei vaata tagasi, vaatan ainult edasi,“ selgitas ta. Miks senisest populaarsest toidukohast kaks sünnib, kirjutas Äripäev eile uudises
Äritüli sünnitab kaks burgerivabrikut.
Aule oli nõus kommenteerima enda hetkel käivitamisel olevat burgeriäri Estonian Burger Factory tegemisi. Küsimustele vastab Martin Aule.
Käivitate uut enda burgeriäri?
Alustan täitsa nullist, vähemalt üritan käivitada ja esimesena pean leidma pisikese koha, kuhu see rajada.
Kas teil on meeskond juba koos?
Nii ja naa.
Hing kisub ikka burgeri poole?
Esialgu jah, hiljem võib-olla midagi juurde ka. 1,5 aasta jooksul mõtlesin Vesiväravas välja 55 burgeri retsepti. Oskan seda väga hästi.
55 retsepti tundub palju. Mida nii palju kombineerida annab annab?
See on nagu pizzagi või hommikune võileib – vaheta üks komponent välja ja sul on uus toode. Proovisin igasugu asju, mida Eestis varem tehtud polnud.
Näiteks?
Kukeseentega või kitsejuustu ja peediga. Mulle kukuvad need ideed nagu taevast vastu pead. Kui oled avatud suhtumisega ja otsid võimalusi, siis tulevadki nii.
Uue restorani menüü on seega koos?
Ilmselgelt on seal midagi senist, aga ka midagi päris uut. Ideid on palju, ka selliseid, mida Eestis kunagi tehtud pole. Selle tõttu sai ka nimeks valitud burgerivabrik (Estonian Burger Factory). Võimalik, et sellest kasvab hiljem midagi suuremat välja ja öeldakse „läheme vabrikusse sööma“ või midagi sellist. Seda ütlen aga kohe, et tegemist pole frantsiisiga. Frantsiis on esimene märk allakäigust.
Teile on siis juba pakkumisi tehtud.
Oh jummal, kõvasti.
Vesivärava burgeriäri alustas 2012. aastal, aga sai õige hoo alles mullu sisse. Kui palju päevas müüsite?
See sõltus – 100-150 burgerit päevas.
Kuidas see käibes väljendub?
Käibest ma rääkida ei taha, arvutage ise välja – keskmine burger maksis 3,5 eurot.
Burger on täna paljude restoranide menüüs. Miks see nii populaarne toit on?
Ilmselt on siin tegemist välismaalt sissetuleva infoga – saadakse aru, et tegemist ei ole rämpstoiduga. Sellele väitele leiab muidugi 100 vastuväitjat. Samas, seda tulebki õigetest komponentidest ja õigesti teha.
Mida on vaja heaks burgeriks? Uue Vesivärava Grilli omanik selgitas, et selleks on sai.
Eks nad püüa end saiaga turustada. Sai peab olema maitsev ja hea, aga olulisim on siiski liha, mida erinevate komponentidega siis segatakse. Edasi juba see jutt, mis koduski süüa tehes – tuleb hingega teha, siis tuleb hea välja.