Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Reis muinasjutumaastikele
Kui peaksin soovitama vanemale animafilmi, mida koos lapsega vaatama minna, siis “Tarzan” sobiks selleks täiesti. Ideaalne see pole, ent suur jagu viimastel aastatel Eesti kinodes jooksnud animafilme on olnud halvemad.
Esimeseks plussiks on see, et lugu on selge ega jäta lahtisi otsi. Filmitegijad on Tarzani looga üsna loominguliselt ümber käinud ning kindluse mõttes varustanud selle jutustavas vormis kommentaaridega, mis selgitavad, mis triangel kogu filmi jooksul üldse toimub. Kuna Tarzani lugu paigutub veidrasse radioaktiivse meteoriidi otsimise konteksti ning eksib kohatistesse looga nõrgalt seotud vaheepisoodidesse, siis on selgitused põhjendatud.
Pilkupüüdvad 3D-efektid. Teine pluss – film ei sisalda ülearust vägivalda. On küll kaadreid, kus “pahad” paugutavad püsse ja ajavad “häid” taga, kuid keegi “headest” siiski asjatult surma ei saa. Erandiks on loo algus, mis paratamatult lähtestab algolukorra – väike Tarzan jääb ilma oma vanematest ja emagorilla oma pojast, sest muidu poleks asjaosalistel põhjust kohtuda.
Kolmandaks ja peamiseks plussiks on 3D-efektid ja kaunid kaadrid virtuaalsetest muinasjutumaastikest. See on osa, mida on ka täiskasvanul mõnus jälgida, sest filmi süžee ise on ausalt öelda liiga lapsikuks roogitud, et selles suuremat veetlust leida. Kena on vaadata aga filmiloojate fantaasiamaastikke, kuigi midagi tuleb neid vaadates kahtlaselt tuttav ette.
Pähe tükib mõte nagu oleks “Tarzanisse” kokku monteeritud mõned aastad tagasi “Avatarist” välja jäänud tükid. “Avatari” elamuse lähedale “Tarzani” vaatamine küll ei küündi, kuigi kas teadlikult või ebateadlikult on filmiloojad kasutanud samu elemente nagu seal.
Ka “Tarzanis” on huvide keskmes maavälise energia toel tärganud muinasjutuline võlumaailm, mis on “headele” koduks ja mida “pahad” üritavad omakasu eesmärgil hävitada. Isegi filmimuusikas on midagi kahtlaselt tuttavat.
Mõnus ajaviide. “Tarzanit” soovitan vaadata võimalikult puhta lehena, kuna seda saab paremini nautida siis, kui ei teki peas võrdlust ei raamatu, varasemate “Tarzani” filmide ega ka teiste linateostega. Elamuse huvides on targem püüda igasugune kriitikameel välja lülitada, sest ainult siis pääseb mõjule kogu vaatemängulisus, mida 3D-efektide abil näidata saab ja mida selles filmis ka pillavalt on tehtud.
Ette on mõistlik teada, et see film südant ei puuduta ning mingit hingeliigutust sealt otsima minna ei maksa. Täiskasvanut ei köida ei lihtsustatud süžee ega ka must-valgelt heade ja halbadena näidatud tegelased. Heatahtlikuks vaatamiseks, eriti veel koos lapsega, kes naudib filmi ilmselt kordades enam, on see aga päris meeldiv ajaviide.
Animafilm
“Tarzan”
Hinnang: 6
Režissöör: Reinhard KloossKinodes alates: 27.12