Konkurentsi järelevalves sobib iseteeninduse süsteem

Konkurents on nagu ahelreaktsioon tuumapommis, selleks peab olema kriitiline mass. Kui kriitiline mass ületatakse, siis konkurents toimib, ja kui seda ei ole, siis ei ole ka konkurentsi. Põhireeglistik on lihtne: suur poiss ei tohi väiksemale “ketukat” anda (turgu valitseva seisundi kuritarvitamine) ja väiksed poisid ei tohi teha kolmandatele “kambakat” teha (keelatud lepingud).

Kaks teed. Paarikümne aasta eest oli maailmas konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA süsteem pidas kartellikuritegusid raskeks, kriminaalseks. Põhjamaade süsteem oli rohkem vahekohtulik ja ettekirjutusi tegev süsteem. Esimest tüüpi süsteemid lähtuvad karistamisest ja lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teised pidasid uurimise esimeses faasis ettevõtjatega läbirääkimisi, selgitasid välja turgu moonutavad asjaolud ja tegid ettevõtjatele kohustusliku ettekirjutuse olukorda parandada.

Eesti konkurentsijärelevalve on paarikümne aasta jooksul kasutanud mõlemat süsteemi.

Võiksime eeskuju võtta brittidelt. Nende menetluste arv on umbes sama mis meil, kuid ressursi põhiosa on suunatud konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas  riik suudab väheste ressurssidega saavutada tõhusaid tulemusi.

Lihtne. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud lammutavad koostöös ettevõtjatega firma tegevuse “pulkadeks” ja hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevused, pannakse paika iga töötaja vastutus ja tegutsemine kahtlases olukorras. Tegelikult tähendab see üleminekut konkurentsijärelevalve iseteeninduslikule vormile, mis vabastab järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime püüdlema.