Eurovolinik peab saama avalikuma mandaadi

Artikkel

- Uudised
- 14. jaanuar 2014 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eurovolinik peab saama avalikuma mandaadi
Lähenevad Euroopa Parlamendi valimised võtavad tasapisi tuure üles ning üksteise järel hakkavad selguma erakondade võimalikud kandidaadid mais ees ootavatel valimistel. Uue parlamendiga koos vahetuva Euroopa Komisjoni Eesti voliniku paikapanek käib aga endiselt kuskil valitsuse tagatoas, avalikkuse eest varjatult.
Äripäeva arvates peaks Euroopa Komisjoni voliniku kandidaat saama senisest suurema mandaadi ja heakskiidu ka riigikogult, mitte olema pelgalt valitsuse siseasi. Sellega toetame Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi mullu väljapakutud ideed, millega oli toona põhimõtteliselt päri ka riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste.
Korra järgi nimetab voliniku küll valitsus, aga miski ei keela Eestis seda protsessi suurema avalikustamise suunas kohendada. See võib ühelt poolt tunduda tarbetu, kuna valitsuse koosseis peegeldab ju jõuvahekordi parlamendis ning kui mitte muul moel, siis teerulli meetodil saaks pakutud kandidaat ikka vajaliku toetuse kätte.
Aga isegi sellisel juhul saaks avalikkusele märksa selgemaks, millest üks või teine inimene voliniku töös kavatseb lähtuda.
Mitu kandidaati. Eurovoliniku ametikohale peaks olema võimalik esitada mitu kandidaati, kes saaksid parlamendis oma põhimõtteid ja plaane selgitada. Seejuures mitmes valdkonnas, kuna Eestile saava volinikuportfelli sisu pole ju ette teada.
Kõnealune ametikoht on mõistagi väga oluline ja kõrge, ent kindlasti ei ole Eestis iga viie aasta järel ainult üks inimene, kes võiks sellele kohale asuda. Ning isegi juhul, kui kandidaatide arv piirdub tõepoolest üheainsaga, ei tohi tema määramine käia eelneva põhjaliku kaalumiseta riigikogus.
Praegu teatavasti on vähem või rohkem vihjamisi kõne all olnud variant, et volinikuna soovitakse näha praegust peaministrit Andrus Ansipit. Aga millest ta oma töös lähtuks, on teadmata.
Üks võimalus oleks hakata koos Euroopa Parlamendi valimistega Eestis korraldama ka eurovoliniku valimisi, aga see ei oleks kuigi mõistlik. Sellisel juhul võiks populism pädevusest võitu saada, mis võib kätte maksta Eesti nõrgema esindatusena komisjonis. Näiteks kehvema ametiportfelli kujul, kui valituks osutub Eestis küll tuntud inimene, kellel puudub aga suurem rahvusvaheline taust ja kogemus.
Varuvolinikud paika. Suurem kandidaatide arv annaks ühtlasi hea võimaluse ühekorraga paika panna ka voliniku varukandidaat või -kandidaadid. Näiteks selliseks puhuks, kui Euroopa Komisjoni president ei peaks Eesti pakutavat kandidaati aktsepteerima või arutelu Euroopa Parlamendis tema kandidatuuri suhtes selgelt eitavaks osutub.
Laiem avalikustamine lubab ühtlasi aimu saada võimalikest Eesti sisepoliitikas ees ootavatest muudatustest. Kui näiteks Ansip läheb Brüsselisse, siis peab keegi võtma endale peaministri kohustused. Keegi omakorda selle inimese kohustused, kes saab valitsusjuhiks jne. Seega koorub kindlasti välja märksa enam teavet võimalike poliitiliste kokkulepete kohta teistegi kõrgete riigiametnike kohtade täitmiseks.
Avalikkuse suurem kaasamine arutelusse suurendaks ka rahva hulgas arusaama nii Euroopa Komisjoni kui ka teiste Euroopa Liidu üksuste toimimisest ja Eesti võimalustest selles kaasa lüüa. Taas jääks killukese võrra vähemaks suhtumist, et meist ei sõltu midagi ning kõik see kokku on lihtsalt üks suur Brüsseli bürokraatia.
Hetkel kuum