Loome igaüks uue töökoha

Paraku on süües kasvanud ka isu, ja see isu kasvab kiireminigi kui rikkus. Paradoksaalselt oleme oma ajaloolise edu tipul üks kõige kiiremini rahuajal tühjenevaid piirkondi maailmas. Aastal 2012 oli Eesti väljarände saldo 8000 inimest, mis on kogu iseseisvusaja suurim. Karta on, et see näitaja ei paranenud oluliselt ka mullu.

Must stsenaarium. Musta stsenaariumi puhul loevad meie järeltulijad 50 aasta pärast ajalooõpikutest, kuidas 21. sajandi teisel kümnendil oli Eesti kuldaeg, ja tõdevad, et mängisime toona oma võimalused maha. Töötava elanikkonna püsiv  vähenemine muudab meid Euroopa tiigrist sabassörkijaks. Rahvastiku kahanemise  ja vananemise halb kombinatsioon teeb kodumaa ebahuvitavaks nii ettevõtjatele kui ka võimekatele ja andekatele inimestele laiemalt.

Mõne tuhande lahkuja puhul võiksime rahumeeli silma kinni pigistada. Panna põhjuse enese­teostust otsivate noorte arvele ja piirduda sotsiaalteoreetiliste järeldustega. Kuid kui sellest numbrist saab kümmekonna aastaga 100 000 ehk ligikaudu viiendik tööealisest elanikkonnast, on see otsene majanduslik probleem igale sise­turul tegutsevale ettevõtjale ja avaldab laastavat mõju riigi maksutuludele.

Selle taustal tuleb meil üleval pidada kiiresti kasvavat eakate inimeste hulka, kellel pole kuhugi välja rännata.

Pilt oleks sedavõrd sünge, et pole tahtmistki rohkem detaile ette manada.

Väljarändemure ei lahene iseenesest. Neli kuud tagasi kirjutasin artikli “Peatagem väljaränne” (ÄP 11.09).  Minu väide oli, et väljaränne on muutunud pehmest sotsiaalprobleemist kõige olulisemaks majandusprobleemiks ja see peaks olema valitseva poliitika kõige tähtsam lahendamist nõudev küsimus.

Sain vastukaja seinast seina.  Kuid poliitiline ladvik on üksikuid erandeid välja jättes arvamusel, et 2012. aasta halb saldo oli ühekordne hälve. Kohe-kohe tulevad väljarändajad tagasi ja probleem laheneb. Oponendid väidavad, et tähtsustan asja üle. 2012. aasta statistika on ehk ühekordne anomaalia, mis peagi pöördub, ja kui ei pöördugi, pole meie võimuses midagi muuta.

Ka mina usun, et probleem laheneb, kuid kahtlen, kas see juhtub iseenesest. Oma eelmises kirjutises olin ehk ülearu optimistlik, kui arvasin, et väljarände peavad peatama poliitikud. Riigi­kogu valimised lähenevad ja ma pole selles panuses enam eriti veendunud.

Rändamine on praeguses globaliseeruvas maailmas tavaline. Noorte inimeste rännukihk eneseteostuseks ja kogemuste saamiseks on loomulik ja väljaränne on tüüpiline tänapäevane nähtus kogu arenenud maailmas. Sama kehtib ka Eesti noorte puhul. Kuid erinevalt Rootsist või Saksamaast kipub Eestis rändamine olema ühesuunaline. Miks ei võiks haritud tööjõud Soomest või USAst maanduda hoopis meie juures? Kindlasti ei saa me kätt ette panna eneseteostust otsivale noorele, kuid tema eemalolekut saaks edukalt kompenseerida toimeka sisserändajaga.

Ettevõtja, võta aktiivne roll! Väljarännet suudavad sisserändeks pöörata ka ettevõtted. Piisab ju, kui näiteks 10 000 ettevõtet võtab eesmärgiks luua üks täiendav kõrgepalgaline töökoht aastas, ja oleksimegi mäel. Ehk siis 100 000 täisväärtuslikku töökohta lähema kümne aasta jooksul – ning meie siseturg ei nõrgeneks, maksubaas püsiks tugev ja Eesti ajalooline edulugu jätkuks.  Loomulikult on selliseks aktsiooniks vaja toetust riigilt ja laiemat teadvustamist ühiskonnas. Kuid miks ei võiks just ettevõtjad olla siin veduriks?

Mida mõelda kõrgepalgalise töökoha all? See peab olema piisav summa selleks, et potentsiaalne väljarändaja oma otsust muudaks. Sama teeb välja, kui et töökoht oleks atraktiivne võimekale sisserändajale. Summana võiks see olla vähemalt kahekordne keskmine palk.

Mis tüüpi ettevõtted peaksid töökohti looma? Pakun, et mitte üksnes eksportijad ja IT-firmad. Usun, et väljakutse on kontimööda igat tüüpi ette­võtjale.

Kas kõrgemat palka makstakse kasumi arvel? Kindlasti mitte. Kui tahes õilsatel kaalutlustel kasumi laialijagamine oleks karuteene nii ettevõtjale kui ka ühiskonnale. Pole tarvis vaielda eeldusega, et kõrgema palga saaja teenib oma palga ette­võtte jaoks kuhjaga tagasi.

Mis motiveerib ettevõtet selle töökoha loomise nimel pingutama? Eeskätt kasumiahnus heas mõttes. Paralleeli võib tõmmata Henry Fordiga, kes tegi oma töötajatest ka oma toodangut tarbivad kliendid.

Küsimusi on kindlasti veel palju, kuid usun, et igaühele saab leida hea vastuse. Minu meelest me lihtsalt ei vääri seda , et laseme oma  ajaloolisel kuldajal riigi rahvast tühjaks joosta.