Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Muudame tiigri-Eesti põhjamaade Šveitsiks
Eesti üleminekumajanduse märksõnad olid tihti “tiiger” ja “põhjamaade Singapur”, lähtuvalt unistusest kopeerida Aasia “tiigrite” arengulugu. Praegu on vaja uut unistust ja äriplaani. Eeloleva kahekümne aasta lipukirjaks ja Eesti arengu võtmesõnaks tuleks valida fraas “põhjamaade Šveits”: toimiv, kvaliteetne, turvaline, roheline, puhas.
Me oleme väike ja piiratud ressurssidega riik. Hea elu ja konkurentsivõime eeldus saab seega olla üksnes kvaliteet. Rahvusvahelisi kapitalivooge ei tule meelitada mitte kõrgete intresside, vaid turvalisusega; mitte Eesti töö madala hinna, vaid suurepärase tulemiga. Meie imago Euroopas peab olema “hea koht, kus raha luua”, mitte “hea koht, kus kulusid kokku hoida”. See eeldab rikast, stabiilset ja rahulikku riiki, Euroopa kõige läbipaistvama ja ausama avaliku administratsiooni, väljaõppinud ja professionaalsete tööliste ning usaldusväärsete äriomanikega.
Koostöö tehnokülades. Eesti ettevõtjad üldiselt suhtlevad omavahel. See suhtlus tuleks kanaliseerida industriaalalade loomisesse, mis võimaldab sama valdkonna väikeettevõtjatel saada kasu üksteise kogemustest ning jagada keerukasse tehnoloogiasse investeerimise raskust. Need tehnokülad saab edasi siduda ametikoolide loomisega ettevõtluse vahetusse lähedusse, võimaldades jagada ühiselt ka tööliste väljaõpetamise kulusid ja pakkudes neile võimalust uusimaid töövahendeid tundma õppida.
Võrgustiku põhimõtet saab laiendada ka põllumajandusse, soodustades maheühistute teket, selmet lasta vanadel kolhoosimaadel koonduda ühe omaniku kätte. Kvantiteedis ei suuda me suurte riikidega võistelda, see on tulevikuta tee. Ökotoit tegutseb aga väikeste kvaliteetsete kogustega, mis on Eesti ettevõtjale kättesaadavaks nišiks. Riik saab turustamisel abikäe ulatada: näiteks luues strateegilistesse ekspordimaadesse kaubanduskojad, mis pakuvad ettevõtjatele kontakte sihtriigis ja abistavad seadusandluse keerdudes. Eestis asuvatelt supermarketitelt saab aga järgneva 10 aasta jooksul nõuda, et teatud protsent müüdavast toidust oleks toodetud Eestis.
“Puhas ja roheline” tähendab võimalikult efektiivset ressursikasutust. Uue energia loomisel tuleb eesmärgiks seada energiasõltumatus, võimalikult suures osas kohaliku energia kasutamine. Praeguseid põlevkivienergeetika tulusid tuleb investeerida energiaressursside mitmekesistamiseks ning taastuvenergia tootmise süstemaatiliseks ülesehituseks.
Energia roheliselt ja säästlikult kasutamine tähendab nt spetsiifilisi poliitikaid transpordis ja ehitamisel. Iga uus hoone peab olema ehitatud maksimaalselt energiat konserveerival moel. Seda saab tagada nii maksusoodustuste kui ka laiaulatusliku kvaliteedikontrolliga, lihtsustades rohelise majanduse valinud ettevõtjate toimimist ning tehes hoolimatute ja raiskajate elu raskeks.
Innovatiivne transpordireform nõuab koostööd teiste Euroopa riikidega, kuid Eesti võiks siin mängida juhtrolli, viies ellu Siemensi pakutud idee eHighwayst. Euroopa kaubavedudel tuleks kasutada hübriidmootoriga veoautosid, mis kasutaksid nii diislikütust kui ka elektrit. Suurte maanteede kohale saab paigutada elektriliinid, väikestesse kohtadesse ligipääsul kasutatakse traditsioonilist kütust. Eesti võiks lisaks luua sihtotstarbelised toetusprogrammid ettevõtetele, mis toodavad ja arendavad nende autode spetsiifilisi komponente, näiteks pantograafe.
Lõpuks tuleb ära tarvitada ka jäägid, ühinedes Tokyo, Kamikatsu, La Spezia, Forte dei Marmi ja paljude teiste linnade ning riikidega nullprügi (zero-waste) projektis, et saavutada 100protsendiline jäätmete ümbertöötlemine. See tähendab prügilate ja prügipõletite sulgemist, kuid luua saab rea ümbertöötlemiskeskusi, sidudes need olemasoleva tööstuse tõhustamisele või uue tööstuse loomisele suunatud programmidega.
Täistööhõive saavutamine. Eesti-suurune riik ei saa endale lubada mitte millegi raiskamist ega mitte kellegi maha jätmist. Töötus on seega üldrahvalik katastroof. Meie majanduspoliitika peab olema suunatud täistööhõive saavutamisele, me vajame iga inimese oskusi. Kõigil peab olema võimalus õppida ja end täiustada, Eesti koolisüsteem peab aga suutma avastada igaühe spetsiifilised anded ja valdkondlikud võimekused ning aitama neid lihvida. Pole vahet, kas see on teoreetiline või praktiline, intellektuaalne või käsitöönduslik andekus: iga hästi tehtud töö tähendab lisandväärtust ja iga hästi tehtud töö tasu eest peab saama inimväärselt elada.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames