Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Stiilsem kui varem
Beyoncé´i värskeim album, mis sisaldab ka ohtralt videomaterjali, tekitab vastakaid tundeid.
Kriitikutelt seni kõvasti kiita saanud kogumikul näib olevat justkui kaks poolt. Meeldiv on katsetamisjulgus ja stiililt erinevatest paladest tekkiv vaheldusrikkus, kahtlane aga see, kas selline lugude ja videote kokku sobitamine ka reaalselt toimima hakkab.
Albumi kaasakiskuvaim on esimene pala, iludusvõistlustest kõnelev “Pretty Hurts”. See sarnaseb lauljanna senise loominguga kõigem enam, on mõõduka bassi ning pikaks ja kõikehaaravaks muutuva vokaaliga.
“Haunted” alustab retke alternatiivsele poolele. Bass liigub põhja ja toonid lähevad samuti kõrgemaks. Et Beyoncé on aga muutuste tuules, muutub tantsupala aeg-ajalt ka ballaadilikuks. Vahva on karmilt räppiv ja M.I.A. loomingut meenutav “Partition”. Pala reivib teravalt ja kurjalt, samas muutub aeg-ajalt ka meelamaks.
Positiivne on, et album ei proovi massidele meeldida, ent samas pole ka Beyoncé’i kõikehaarav efekt päriselt kadunud. Samas selle osas, kas tulemus on nii uhke, et kuuluda parimate kuulamiselamuste hulka jään ma kahtlevale seisukohale.
Hinnang
Beyoncé – ”Beyoncé”
Hinnang: 7