Edu sõltub väärtuspiiridest

Riiklikult on esmatähtis luua pikaajaline arengukeskkond rõhumuutusega arengustrateegias, asendades valdavalt teadmuskesksuse väärtuskeskse kompetentsusega. Selleta on oht heade teadmiste kasutamiseks halbadel eesmärkidel.

Soodustades püsiväärtuste kujunemist eluterveks veendumuseks, liigume õiglase riigi poole – poliitiliste eesmärkide ja seaduste koostoimes inimeste sisemiste kirjutamata seadustega. See võimaldab õiglaste juhtide valikut ja inimese tervikolemusest lähtuvat haridussüsteemi.

Püsiväärtuste taastootmine. Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine nõuab eluvõimelisi kultuurikandjaid. Kõige eluvõimelisem on terve inimene, kui kogu isiksust iseloomustab füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu tasakaaluseisund. Selleks vajavad pidevat taastootmist objektiivsed püsiväärtused nagu õiglus, hoolivus, ausus, sõnapidamine, mis on usaldusväärsuse aluseks.

Püsiväärtused on ühtlasi piiriks arengu ja taandarengu vahel. Nende piires loob igaüks vajaliku tööga ühiskasu omal alal. Piiride ületamisel rünnatakse aga inimloomust, õigluse kaitsev mõju väheneb ja võimu võtavad ebaõiglus, hoolimatus, ebaausus, sõnamurdlikkus. Ebaõigluse võim ilmneb koostööd takistavas soovis saada enam kui anda. Töö ei too kestvat ühiskasu, isegi majandusliku kasumlikkuse korral.

Ühiskasud ja -kahjud ilmnevad tekkemomendist hiljem. Nüüdsed kahjud räägivad väärtuspiiride kauakestnud ületamisest. Kuna tervete inimeste osakaal väheneb, nende koormus kasvab ja üle poole maast on hinnatud elujõuetuks, siis kahjude tõusev kasvutempo ähvardab pikas perspektiivis riiki pankrotiga.

Lahendus kõigi kätes. Ühiskasu kasvatamise lahendus on kõigi kätes, kellel on soov ja vastutus kasutada oma teadmisi, oskusi ja võimu riigi alusväärtustele tuginevaks ühishüveks. Ühine püüd õiglase riigi poole on ökonoomseim ja kindlaim Eesti edu tagamise viis. Õiglusele tuginev kultuuriruum otsustab demograafilise seisu ning püsiväärtustele tuginevad inimesed meie kestmajäämise kultuurrahvana. Püsivalt rikas riik on siis paratamatu tagajärg.