Ametnike sõidud päeviku vormis kirja ja avalikuks

Äripäev toetab Nigula mõtet panna ametnikud sõidupäevikut pidama: esiteks annaks see maksumaksjale ülevaate, kui heaperemehelikult on tema rahaga ümber käidud; teiseks hoiaks see ametnikke tagasi tööautoga erasõite tegemast. Et neid tehakse, on avalik saladus, mille ees on aga pikemat aega silm kinni pigistatud.

Osalt on see arusaadav: kuigi ameti- ja erasõidul pole üldiselt raske vahet teha, võib kahe sõidu vahel autot vahetada sageli olla ebamugav. Samas ei saa normaalseks pidada olukorda, kus teadmata hulk ametnikke teeb ametiautoga ära nii töö- kui ka erasõidud, kinni maksab need aga maksumaksja – teadmata, kui palju sellest rahast läks n-ö asja ette ehk töösõitude peale ja kui palju n-ö vasakule ehk erasõitudeks.

Lihtne, loogiline, teostatav.  Sõidupäeviku pidamist ei nõuaks me presidendilt ja valitsus­kabineti liikmetelt, küll aga kõigilt riigiametnikelt, kelle tööülesannetega seotud sõidud ei puutu kokku riigisaladusega.

Iseenesest ei tohiks nende päevikute täitmine e-riigi võimaluste juures veebis reaalajaski nähtavalt keeruline olla, ent esialgu piisab sellestki, et küsimuse või kahtluse tekkimise korral saaks need vastavast ametkonnast kergesti kätte. Avaliku sõidupäeviku mõte pole mitte juuksekarva lõhkiajamine, vaid avalikkuse kontrolli tekitamine maksumaksja raha kasutamise üle.

Kuna ametnike erasõitudele maksumaksja raha eest vaadatakse sageli läbi sõrmede, oli vaja korralikku raputust, et harjumuspäraseks peetu suhtes tähelepanelikuks muutuda. Selleks raputuseks kujunes rahandusministri mullune plaan muuta autode käibemaksustamist viisil, mis täitnuks küll riigikassat, valmistanuks aga suurt meelehärmi ettevõtjale.

Kiiruga ette valmistatud ja avalikkusele halvasti kommunikeeritud autode maksustamise muudatused olid tugevasti riigikassa poole kaldu ja ettevõtja suhtes ebaõiglased nii muudatuse erasõidu/ettevõtluskulu proportsiooni kui ka kavandatu kehtima hakkamise etteteatamisaja poolest. Õnneks jättis president käibemaksumuudatused välja kuulutamata ja nüüd tegeleb nendega uuesti riigikogu.

Ausus nii era- kui ka avalikus sektoris. Samuti pole saladus, et erasõite teevad ameti­autodega erasektori töötajad. Tõsiasi, et paljudel ettevõtetel puudub käive, küll aga on olemas auto, oligi plaanitud maksumuudatuste ajendiks. Missuguseks osutub sõiduauto käibemaksu mahaarvamise muudatuses isiklike ja töösõitude aktsepteeritav vahekord ja selle maksuhaldurile tõendamise kord, selgub loodetavasti lähiajal. Küll aga võib eeldada, et ­autode käibemaksustamise muutmise plaan nn ideoloogilist pööret ei tee ning eesmärgiks jääb ikkagi ebaõigluse likvideerimine. See tähendab, et need ettevõtjad, kes praegu esitavad isiklikke väljaminekuid ärikulutustena, ei saa seda tulevikus enam teha. See on lahendamist nõudev probleem vaatamata kõigile vigadele, mis läinud aastal kõnealuseid muudatusi ellu viia püüdes tehti.

Ent sama palju tähelepanu kui ettevõtjate ärikulude pähe esitatavad erakulutused vajab sama nähtus avalikus sektoris. Ametnike avalikud sõidupäevikud on reaalne samm, mis välistab vähendab ametihüvede kasutamist isiklikes huvides.