Mõis: valitsus koosneb varumeestest

Meedias lahvatas hiljaaegu teema, et majandusminister Juhan Parts teeb LNG-terminaliga isetegevust ja valitsus on jahmunud. Olete seda jälginud? Jah, olen. Minu arvates mängib meie valitsus väga inetut mängu, see on nagu hasartmäng, mille peaauhind on eurovoliniku koht. Eurovoliniku kohast veel tähtsam on see, et  volinik saab oma staabi ise komplekteerida – seal on juttu ca 30 kõrgelt makstavast töökohast, kuhu kõik need nn euro­mehed tahaksid maanduda.

Nüüd ongi nii, et kumb selle jackpot’i saab, kas IRL või Reformierakond. Kes saab need 30 vettinud mäkra, H. H. Luige tabav kujund, sinna viia.

Sellepärast käibki poliitiline pallipõrgatamine? Jah. Esimene inetu tegu tehti Marti Laari nimetamisega Eesti Panga nõukogu esimeheks, et seda palli mängida Reformierakonna poole.

Reformierakonnal on olnud kaks kreedot läbi aegade – et keegi teine peale nende ei tea majandusest mitte midagi ja et ainult Reformierakonnal on ­õigus ilusaid naispoliitkuid pidada. Mingitel segastel asjaoludel juhtus kunagi, et majandusministriks sattus mitte reformierakondlane.

Juhan Parts tegi muidugi julge käigu, kuigi ta väitis, et tegutses LNG-terminali asjus kooskõlas valitsusega. Reformierakond püüdis kunagi Partsu põhja lasta sellega, et andsid Partsule käsu kärpida tuuleenergia toetusi ja siis lasid selle sama Partsu töö valitsuses põhja. See on siiamaani punnseisus – nagu pole kärbitud ja nagu pole lubatud ka. Teine kurb tõsiasi on see, et kuigi Eestis on terve rannik vett täis, siis meil pole vette ehitamise seadust.

Loomulikult ei suuda praegune valitsus otsustada ka LNG-terminali koha pealt. Kas teha see Lätti, Leetu, Eestisse või Soome? Tegelikult ei saa seda terminali hästi jagada. LNG-terminal on äärmiselt suur investeering, see pole nii, et teeme igasse kubermangu ühe. See, et teha üks Eestisse ja teine Soome, tundub veidi selline “saaks kaelast ära ja saaks ajalehe esikaanelt negatiivse kangelase kohalt minema” asi.

Suhtlesin möödunud aasta kevadel Heiti Häälega ja tema möönis, et Eesti on oma otsustamisvõimetusega ilmselt LNG-terminali maha mänginud. Mulle tundub, et seda oleks nii ehk naa mõistlikum Soome teha. Toruga on nüüd jälle see lugu, et meie suure­pärane mereteadus ütleb, et torud idast lääne poole on keskkonnaoht, kuid põhja-lõuna suunal väga kasulikud (naerab).

Rail Baltic on teine huvitav teema, ei teata, kustkaudu see tehakse. See otsustusvõimetus algab ­Euroopast. Euroopa Liit on organ, mille kaudu riigid saavad üksteisele teha vastutulekuid. Efektiivne on asi tavaliselt siis, kui otsused on valusad. ­Euroopas aga ei ütle keegi kunagi, et nüüd on lõpp ja kellelgi tuleb pillid kotti panna.

Valitsuse populaarsus on väike, asjad on käest ära, kõigil on komme valitsust taga rääkida.

Jaan Pillesaar märkis hiljuti, et Eesti pole enam atraktiivne maksukeskkond. Rahandusminister Jürgen Ligi väitis aga, et Eesti on endiselt atraktiivne. Mida Teie arvate? Üldiselt on Eestis hea maksukeskkond. Praegune ettevõtete tulumaksu maksustamise süsteem on tohutult hea ja mugav. Olen elanud ka ajal, kui oli ettevõtte tulumaks. Kõik ettevõtted töötasid toona selle nimel, et näidata kasumit väiksemana.

Sotsiaalmaksu lagi oleks muidugi väga hea, just kõrgepalgaliste meelitamiseks. Astmeline tulumaks pole populaarne, kuid tänavapilti vaadates oleks seda justkui vaja. Mina olen väga selle poolt, et rikkaid rohkem maksustada.

Ometi ei paista sotsiaalmaksu lage Eestis veel kuskilt tulemas.  Seda saab ju alati teha kuidagi nii, et riigieelarve sellest ei kannata. Kuigi mulle tundub, et majanduses on head ajad algamas, riigieelarve pole pingeline. Nad on lihtsalt hädised mehed.

Kas see kõik pole mitte lihtsalt paratamatus nimega poliitika? Sellisel juhul oskavad nad seda väga halvasti maskeerida. Meist sai ELi toel Lääne riik, saime Schengeni, aga pärast seda tuli kriis ja oli vaja ise mõtlema hakata. Selgus, et meil polegi valitsuses neid, kes ise mõtlevad.

Need inimesed, kes praegu valitsuses on, olid seal ka siis, kui mina 2000. aastal poliitikas olin. Nad tundusid siis igavesed varumehed, karjääripoliitikud, kes sobiksid suursaadikuteks, kuid neil on raske täita ministri rolli olukorras, kus tuleb teha iseseisvaid otsuseid.

Eestis jäävad vaesed vaesemaks, rikkad saavad rikkamaks. Kuidas oleks võimalik elukvaliteeti veidi kasvatada? Lõhede suurenemine pole ­ainult Eesti mure, see on globaalne probleem. Tasandamises on parimaid tulemusi näidanud see, kui ühiskonnas on riigi osa suurendatud.

Mis puutub laenu võtmisesse, siis kui meie riigi eesotsas oleks töövõimeline meeskond, võiks Eesti ka laenu võtta ja seda raha läbimõeldult investeerida.  Jumal tänatud, et seni pole laenu võetud. Neil pole ideid, mida selle rahaga teha.

Eesti tahab näidata, et meil on madal laenukoormus. Selle eest saab Euroopa Liidus autahvlile, kuid kõhtu see ju ei täida. See on vana tõde, et kokkuvõttes võidavad laenuvõtjad. Ka Eestis, need, kes võtsid laenu ja ehitasid tehaseid, on nüüd rikkad. Need, kes ütlesid, et pole laenuks raha võtta, käivad nüüd selle rikka mehe juures tööl.

Kuni uute valimisteni polegi meil head teed? Mina pole öelnud, et uus valitsus tuleb parem. Vahel satub hea meeskond ja vahel mitte. Eestis sattus 1990. aastate alguses valitsusse väga hea meeskond. Kirusime neid, mis me kirusime, aga nad tegid väga head tööd. Üldiselt Eestil on ju hästi, lihtsalt meie orkestril on väga valed dirigendid, kes kultiveerivad väga valesid hoiakuid. See on probleem.