Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Teeme Eesti keskelt tühjaks ning anname loomadele

24. jaanuar 2014, 00:00

Eesti on muutunud asustuslikult keskelt õõnsaks, lahkumisega hilinenute saatus on viletsus. Sellele probleemile on aga lihtne lahendus. Inimesed tulebki asustada ümber perspektiivikamatesse paikadesse ning nendest tühjaks jääv maa anda (mets)loomadele. Majanduslikult tähendab see omavalitsuse kui kulu asendamist rahvusvahelise teaduse ja jahi­turismi tuluga.

Juba geograaf Edgar Kanti põhjendatud Eesti jagamine Kõrg- ja Madal-Eestiks püsib tänaseni aktuaalsena, Tallinna-Harjumaa erandiga. Madalamate alade kehvemad maad on siiamaani hõredamalt asustatud, mis sest, et elanikkond valdavalt enam põllumajandusest ei elatu. Eesti regionaalpoliitika sõnaseadjad on aga siserände trendide suhtes visalt pimedad.

Teljega Pärnu–Jõhvi joonel on Mandri-Eesti keskel suur piirkond, mis väheste eranditega on rahvastikust tühjenev ning aina kulukamalt ülalpeetav. Jättes rannajoone 5–10 kilomeetri laiuselt puutumata, saab kaardile moodustada 15 000ruutkilomeetrise ala, väljasopistusega loodes Suur- ja Leidissoosse ning kagus Laeva sohu. Ida-Virumaal jääks piir mõne kilomeetri jagu Narva maanteest lõunasse. Nagu mererannik, jääks vabaks ka Peipsi põhja- ja loodekallas.

Ala ümbermõõt on ligi 900 km ja see moodustab 38% Mandri-Eesti territooriumist. Seal paikneb osaliselt või täielikult 71 valda ja linna, mille registreeritud elanike koguarv ulatub napilt 100 000ni. Kui ala kolm suuremat asustuskeskust – Türi, Paide ja Põltsamaa koos lähiümbrusega – maha arvata, jääb alles 70 000 inimest (5,3% Eesti rahvastikust). Neist omakorda 60% ehk üle 40 000 on ülalpeetavad, seega riiklikust hoolekandest ja avalikest teenustest sõltuvad inimesed.

Omavalitsus ära kaotada. Nende faktide peale kerkib mõte, et omavalitsuse kui sellise võiks antud alalt üldse ära kaotada. Praegust aeglast depopulatsiooni tuleks hoopis julgustada ja kiirendada, asustades inimesed hea hinna eest ümber perspektiivikamatesse elupaikadesse. Ning leida vabanevale/vabale alale ühiskonna üldiseks kasuks uus rakendus.

Iseseisvusaja mastaapsed investeeringud ülemaalisse avalike teenuste taristusse ei ole saavutanud eesmärki ehk pidurdanud väljarännet. Kuigi elamufondi erastamine ja vara õigusjärgne tagastamine olid 20 aastat tagasi poliitiline vältimatus ja rahva tahe, on see tänaseks viinud vaesemates piirkondades kinnisvaralise sunnismaisuseni. Inimesed tahaksid ehk lahkuda, kuid nendele “kingitud” kinnisvaral puudub müügiväärtus, mille eest arenevates piirkondades mingigi eluase soetada. Kui praegu peavad jõukamate piirkondade maksumaksjad kaudselt niikuinii tagamaid üleval, siis miks mitte teha aus ühekordne tehing, maksta omast ja ka Euroopa abirahast selle kuni 5% elanike ümberasumine kinni. Projekt tasuks ka välisabita end mõne aastaga.

Erand omal riisikol. Selge see, et kõik ei taha minna. Kes ise toime tuleb, on vaba jääma. Ta ­ainult loobub õigusest saada sel alal avalikku teenust, olgu see siis haridus, arstiabi, turvalisus või hoolekanne. Kelleltki ei sundvõõrandata omandit. Kel maad ja metsad, võib neid rõõmuga ja tuluga edasi majandada, nagu mõistus võtab, ärgu ainult riigiabi küsigu.

Mis siis aga selle hiigelalaga, mille lähedalegi ei küüni ükski kaitseala ega rahvuspark Euroopas, peale hakata? Eks ikka aed ümber ja loomad sisse! Inimesest jäänud tühjad kohad täidab muu loodus. Ning ka inimestele tekib uusi töökohti.

Praktiliselt inimtühjast ning looduslikult mitmekesisest alast võiks kiiresti saada Euroopa loodusteadlaste, keskkonnauurijate jt eksperimentaalbaas. Hästi tarastatud alal saaksime sallida suurulukite, olgu karud, hundid või põdrad, hoopis suuremat arvukust võrreldes praegusega. Ent siiski mingi piirini. Teadusprojektide raha kõrval tasub tulu saada ka turismimajandusest kõigis selle harudes. Kui loomi on palju, peab nende arvukust ka hoolega reguleerima. Kui näiteks lubada suurulukite arvukuse neljakordistumist, peaks selle taseme stabiilsena hoidmiseks ka vastavalt suurendama küttimist.

Oletagem, et ühe suuruluki küttija jätab riiki maha keskmiselt 3000 eurot (load, elamine, teenindus, trofeed jne). Kui sellisid kütte oleks aastas 150 000, räägiksime me oma “Põhjala savannis” poole miljardi eurose aastakäibega majandusharust. Teaduse, seiklusturismi ja omavalitsusest säästetu jagu kauba peale. Miljard ja tükk teist puhast raha aastas – pole paha, ütleks vana jahimees Villu Reiljan.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. January 2014, 19:37
Otsi:

Ava täpsem otsing