Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mõis: valitsus koosneb varumeestest

Ave Lepik, Kaisa Gabral 24. jaanuar 2014, 08:46

 Ettevõtja Jüri Mõisa hinnangul koosneb Eesti valitsus otsustusvõimetutest varumeestest ning probleemidega tegelemise asemel käib võidujooks soojadele Brüsseli eurokohtadele.

Intervjuu ettevõtja Jüri Mõisaga.

Meedias lahvatas hiljaaegu teema, et minister Juhan Parts teeb LNG terminaliga seoses isetegevust ja valitsus on jahmunud. Olete seda jälginud?
Jah, olen. Minu arvates meie valitsus mängib väga inetut mängu, see on nagu hasartmäng, mille peaauhinnaks on eurovoliniku koht. Eurovoliniku kohast veel tähtsam on see, et volinik saab oma staabi ise komplekteerida - seal on tõenäoliselt juttu ca 30 kõrgelt makstavast töökohast, kuhu kõik need nn euromehed tahaksid järgmisena maanduda.
Nüüd ongi nii, et kumb selle jackpoti saab, kas IRL või Reformierakond. Kes saab need 30 vettinud mäkra - H-H Luige tabav kujund - sinna viia.

Ja sellega seoses käibki nüüd poliitiline pallipõrgatamine?
Sellega seoses käibki jah. Esimene inetu tegu sellel suunal tehti Marti Laari nimetamisega Eesti Panga nõukogu esimeheks, et seda palli (eurovoliku kohti - toim.) mängida Reformierakonna poole.
Ka Estonian Airi poleks pidanud niiviisi elustama, sellest on eelkõige kahju Eesti reisijatele. Kuna käib turukonkurentsi solkimine, siis korralikud vedajad siia ei tule. Kuid selle kõige pärast ei saa Partsi peale kuri olla.
Reformierakonnal on olnud kaks kreedot läbi elu: et keegi teine peale nende ei tea majandusest mitte midagi ja et ainult Reformierakonnal on õigus ilusaid naispoliitkuid pidada.
Mingitel segastel asjaoludel juhtus kunagi see lugu, et majandusministriks sattus mitte reformierakondlane, see oli 1999. aastal Mihkel Pärnoja. Reform magas selle positsiooni maha. Nüüd valitseb neil absoluutne otsustusvõimetus, nad ei suuda ühtegi otsust teha ega erakondade vahel valitsuses kohti jagada, neil pole lihtsalt jõudu. Viimane hobu, mis neil käes, on ka konkurendi juhtida. Nüüd käibki selline ping-pong.
Juhan Parts tegi muidugi julge käigu, kuigi ta väitis, et ta tegutses LNG osas kooskõlas valitsusega.
Reformierakond püüdis kunagi Partsi põhja lasta ju sellega, et nad andsid Partsile käsu kärpida tuuleenergia toetusi ja siis lasid selle sama Partsi töö valitsuses põhja. See on siiamaani punnseisus - nagu pole kärbitud ja nagu pole lubatud ka.
Teine kurb tõsiasi on see, et kuigi Eestis on terve rannik vett täis, siis meil ei ole vette ehitamise seadust. Loomulikult nad (praegune valitsus - toim.) ei suuda otsustada ka LNG terminali osas. Kas teha see Lätti, Leetu, Eestisse või Soome. Tegelikult seda terminali ei saa hästi jagada. Seal on tohutud investeeringud. Gazprom kavatseb teha vist kuskile Leningradi tehasesse veeldamise jaama - seal on tohutud temperatuurid ja tohutud surved, mida looduses loomulikult ei esine. No kujuta ette, kui sa teed maagaasist vee?

Tundub väga keeruline.
See on äärmiselt suur investeering, see pole nii, et teeme igasse kubermangu ühe, isegi Gazprom pole seda veel teinud. See, et üks teha Eesti ja teine Soome, tundub veidi selline, et "saaks kaelast ära ja saaks ajalehe esikaanelt negatiivse kangelasena minema".

Suhtlesin möödunud aasta kevadel Heiti Häälega ja tema möönis, et Eesti on LNG terminali enda jaoks ilmselt maha mänginud, oma otsustusvõimetusega.
Mulle tundub, et see on väike asi, et seda oleks nii ehk naa mõistlikum Soome teha. Toruga on nüüd jälle see lugu, meie "suurepärane" mereteadus ütleb, et torud idast lääne suunas on keskkonnaoht, kuid põhja lõuna suunas on väga kasulikud. (Naerab.)
Rail Baltica on teine huvitav teema, valitsuse populaarsus on madal, asjad on käest ära, kõigil on hea komme valitsust taga rääkida (naerab) ja ikka ei teata, kust kaudu see Rail Baltica tehakse. See otsustusvõimetus algab Euroopast. Euroopa Liit on organ, mille kaudu riigid saavad üksteisele teha vastutulekuid. Efektiivne on asi tavaliselt siis, kui otsused on valusad. Euroopas aga keegi kunagi ei ütle, et nüüd on lõpp ja kellegi tuleb pillid kotti panna.

Jaan Pillesaar märkis hiljuti, et Eesti pole enam nii atraktiivne maksukeskkond. Rahandusminister Jürgen Ligi väitis aga, et Eestis on endiselt atraktiivne. Mida teie arvate?
Üldiselt on Eestis hea maksukeskkond. Praegune ettevõtete tulumaksu maksustamise süsteem on tohutult hea ja mugav. Olen elanud ka ajal, kui oli ettevõtte tulumaks. Kõik ettevõtted töötasid toona selle nimel, et näidata kasumit väiksemana.
Sotsmaksu lagi oleks muidugi väga hea, just kõrgepalgaliste juurdemeelitamiseks. Astmeline tulumaks pole muidugi populaarne otsus, kuid tänavapilti vaadates oleks seda justkui vaja.
Mina olen väga selle poolt, et rikkaid rohkem maksustada.

Ometi ei paista sotsmaksu lage Eestis veel kuskilt tulemas.
Seda saab ju alati teha kuidagi nii, et riigieelarve sellest ei kannata. Kuigi mulle tundub, et majanduses on head ajad algamas, riigieelarve pole pingeline. Nad on lihtsalt hädised mehed. Riigi valitsejate praegune paradigma on hoopis see, kuidas saaks eurovoliniku Brüsseli kabinetti.

Kuid kas see kõik pole kurb paratamatus nimega poliitika? Praegune valitsus on selline, kuid tuleb uus ja teeb samamoodi.
Nad sellisel juhul oskavad seda väga halvasti maskeerida. Meist sai ELi abil Lääne riik, saime kena raamistiku, Schengeni jms. Kuid peale seda tuli kriis ja oli vaja ise mõtlema hakata ja selgus, et meil valitsuses pole neid, kes ise mõtlevad.
Need inimesed, kes praegu valitsuses on, olid seal ka siis, kui mina poliitikas olin aastal 2000. Nad tundusid siis igavesed varumehed. Karjääripoliitikud, kes sobiksid suursaadikuteks, kuid neil on raske täita ministri rolli olukorras, kus tuleb teha iseseisvaid otsuseid.

Kuid ometi, Eestis lõhed suurenevad, vaesed jäävad vaesemaks, rikkad saavad rikkamaks, kuidas oleks võimalik elukvaliteeti veidi kasvatada?
Lõhede suurenemine pole ainult Eesti probleem, see on globaalne probleem. Tasandamises on paremaid tulemusi näidanud see, kui kogu ühiskonna elus on riigi osa suurendatud.
Mis puutub laenu võtmisse, siis kui meie riigi eesotsas oleks töövõimeline meeskond, võiks Eesti ka laenu võtta ja seda raha läbimõeldult investeerida. Kuid praegu - jumal tänatud, et seni laenu võetud pole. Neil pole ideid, mida selle rahaga teha.
Eesti tahab näidata seda, et meil on madal laenukoormus. Selle eest saab Euroopa Liidus autahvlile, kuid kõhtu see ju ei täida. Soomes oli diskussioon, et kui kõik hakkavad laenu võtma ja sina ei võta ja siis selgub, et kõik ehitasid selle laenu eest teed, sillad, raudteed ja kogu ühiskonna infrastruktuuri üles, kuid sina otsustad, et tahad ilma laenuta elada ega võta laenu. Siis selgub aga, et teised kõik läksid selle kõige eest sisuliselt pankrotti ning siis öeldakse, et kirjutame sellele ja tollele rahale ilusti nulli ette ja olemegi kõik jälle tasa.
See on vana tõde, et kokkuvõttes võidavad laenuvõtjad. Ka Eestis, need, kes võtsid laene ja ehitasid tehaseid - need on täna rikkad. Need, kes ütlesid, et pole laenuks raha võtta - need käivad täna selle rikka mehe juures tööl.

Ehk siis kuni uute valimisteni meil polegi head teed? 
Ega mina pole öelnud, et uus valitsus tuleb parem. Vahel satub hea meeskond ja vahel mitte. Eestisse sattus 90ndate alguses valitsusse väga hea meeskond, kirusime neid mis me kirusime, aga nad tegid väga head tööd.
Üldiselt Eestil on ju hästi, lihtsalt meie orkestril on väga valed dirigendid, kes kultiveerivad väga valesid hoiakuid. See on probleem.

 Jüri Mõis esineb 19. veebruaril Gaselli Kongressil.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. January 2014, 12:21
Otsi:

Ava täpsem otsing