Parlamendi komisjonide töö peab saama avalikuks

Äripäeva veendumuse kohaselt peavad riigikogu komisjonide istungid olema avalikud üksikute eranditega – näiteks juhtudel, kus kõne alla on riigisaladust riivavad küsimused. Iga erand peab olema veenvalt põhjendatud. Kas muuta komisjonide töö reaalajas jälgitavaks või teha kättesaadavaks istungite stenogrammid ja salvestised, on ühiskondliku kokkuleppe küsimus.

Seaduse sünd peab olema jälgitav. Tähtis on see, et kodanikele on info mis tahes seadusemuudatuse sünni kohta kättesaadav. See välistaks võimaluse seadusi osta ja müüa. Ent peale selle: et mõista poliitilise otsuse ajendeid, eesmärki ja mõtet, peab olema võimalik jälgida selle sündi. Kui kodanikul pole võimalust teada saada, mismoodi kujunevad seaduste vormis tema elu korraldavad otsused, siis ei ole tal ka vähimatki põhjust usaldada inimesi, kes neid otsuseid langetavad.

Riigikogu madal maine on usaldamatuse tunnistus. Riigikogu kummitempliks muutumine algaski nn tegeliku töö raskuspunkti nihkumist komisjonidesse, mistõttu parlament lakkas olemast debattide pidamise paik.

Et riigikogu komisjonide lindistustele pole ligipääsu isegi prokuratuuril, koges lai avalikkus esmakordselt Reformierakonna rahastamisskandaalis: riigikogu juhatus keeldus Ene Ergma isikus ja Rait Maruste toetusel prokuratuurile keskkonnakomisjoni materjale välja andmast.

Kummalisel kombel ongi Reformierakonna kõige tagurlikumate ideede sõnumitoojaks avalikkusele saanud kodumaale naasnud talent Maruste, endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, kes on kogu Euroopas kogutud hea maine paari aastaga poliitiliseks peenrahaks vahetanud.

Läinud aasta lõpul soovis Maruste rahastamisskandaalist kohtulikus mõttes karistamatult, ent kõlbelises mõttes kaotajana väljunud Reformierakonna ja teiste erakondade rahastamisskeemide sogaseksajamist seadustada erakonnaseaduse muudatusega, mis andnuks ettevõtetele õiguse rahastada parteisid kuni 100 000 euroga.

Demokraatiast totalitarismi. Muidugi ei tohi põhiseaduskomisjoni plaan salastada riigikogu komisjoni töö tegelikkuseks saada – kuid sääraseid mõtteid ei peaks ühegi demokraatliku riigi poliitikute peas üldse tekkimagi. Et need tekivad ja et neid tõsimeeli arutatakse, ilmutab poliitilise eliidi soovi legitimeerida poliitiliste otsuste langetamine avalikkuse eest varjatult, muutes selle normiks, millel on seaduse tugi.

Tõsiasi, et suur osa poliitilisi otsuseid sünnib avalikkuse eest varjatult praegugi, ei saa toimida selle olukorra seadustamise soovi aktsepteeritava põhjendusena. Salastamiskatse ning komisjonile võimaluse andmine istung üldse salvestamata jätta või see soovi korral hävitada on poliitilise küünilisuse tipp, mis näitab Eesti erakonnapoliitika roiskumist talumatuse piirini. See tähendab taganemist demokraatia põhimõtetest ning märgistab poliitilist soovi pöörduda totalitaarsetele režiimidele omaste tavade juurde.

Erakondade esindajate üksmeelne vaikimine Reformierakonna esindaja juhitava komisjoni plaani suhtes tõendab parteide vaikivat toetust.