Uuenev kliimapoliitika tuleb Eestis võiduks pöörata

Eesti kliimapoliitika peab nüüd keskenduma sellele, kuidas täita Euroopa Liidu eesmärgid võimalikult väikeste kuludega, hoida keskkonda ning teenida fossiilkütuste varudest riigile võimalikult suurt tulu. Meie kliimapoliitikas ja selle sidumisel energiapoliitikaga on olulisemateks teemadeks biomassi, maagaasi ja põlevkivi kasutamine.

Biomassi energeetiline kasutamine. Soomes on metsa pindala poolest 10 ja Rootsis 13 korda rohkem kui Eestis. Ometigi ekspordime biomassi koguseliselt rohkem kui kumbki meie põhjalanaabritest. Eesti probleem on puidutoodete väärtusahela lühidus; ümarpuidu ja biomassi eksportimise asemel tuleks ise toota rohkem lõpptooteid ning väheväärtuslik puit suunata energia tootmisse. Taastades väikesed toetused biomassi kasutamisele, oleks võimalik vähendada tarbijate kodukulusid, täita taastuvenergia eesmärgid ja alandada CO2-emissioone. Tegemist on niivõrd loogilise sammuga, et selle realiseerimine peaks olema ainult aja küsimus.

Pikemas perspektiivis tuleks aga lõpetada igasuguste toetuste ja riigiabi maksmine, seda nii taastuvenergiale kui ka teistele energiakandjatele. Kui tõesti on vaja arendada taastuvenergiat või tagada varustuskindlust, siis on mõistlik seda teha tehnoloogianeutraalsete konkursside abil. Igasugune komplitseeritud toetuste jagamine on tarbijatele ainult lisakulu.

Üks võtmeküsimus on ka maagaas, mille kasutamise potentsiaali ja kasulikkust Eestis alahinnatakse. Põhjusi võib otsida ajaloost. Gaasitarneid Venemaalt ei usaldata, ehkki Eestis ei ole rohkem kui 20 iseseisvusaasta jooksul kordagi nendega probleemi olnud. Kuigi gaasi kogumaksumus Eesti tarbijale on üks Euroopa väiksemaid, tuuakse gaasikasutuse vähendamise põhjusena esile maagaasi hinda ja hinnakindlust. Tegelikkuses vajaks maagaasi infrastruktuur laiendamist, kuid ilma tarbimise kasvuta suurendaks see ainult gaasi kogumaksumust tarbijale.

Biogaasi kasutamise edendamiseks ­pole mõistlik ehitada olemasoleva infrastruktuuri kõrvale paralleelselt biogaasi taristut. Biogaas ja maagaas peaksid kasutama olemasolevaid torustikke, täpselt nagu põlevkivielekter ja taastuv­elekter liiguvad mööda samu juhtmeid. Kuid nagu taastuvelektrit saab võrku suunata ainult siis, kui tuulegeneraator vastab nõuetele, peab ka biogaasi koostis vastama kindlatele nõuetele, enne kui seda saab maagaasiga samasse torusse suunata. See on tehniliselt teostatav. Maagaasi kasutamisele aitaks kaasa ka suurem riikidevaheline koostöö, samuti gaasi kasutamise kasvu kavandamine riiklikes strateegiates. Muidu ei tule siia ka uusi pakkujaid, sest ainult kasvav turg on atraktiivne.

Põlevkiviplaanide analüüs. Põlevkivi kasutamise plaanide puhul saab välja tuua, et uus Auvere elektrijaam toodab taastuvelektrit, põlevkiviõli tootmise kasv aga vähendab Eesti CO2-emissioone. Õlitootmise tõus vähendab CO2-heitmeid, sest põlevkivi otsepõletamise asemel hakatakse elektrit tootma õlitootmise kõrvalsaadustest. Sisuliselt ollakse Eestis kopeerimas Ameerika kildaõli- ja kildagaasi revolutsiooni.

Plaanid võivad aga jääda ellu rakendamata, seda administratiivsete piirangute tõttu. Eelkõige vajab analüüsimist kaevandamismahtude aastase piiramise poliitika. Tuleb leida aktsepteeritavad keskkonnamõjud ning nende mõjude põhjused. Seejärel saab riigi tulud optimeerida. Kui tahame korrata Norra edulugu ja saada fossiil­kütuste abil oluliselt rikkamaks riigiks, peame põlevkivi kasutamist suurendama ja teenitud tulud nutikalt investeerima.

Uusi tähiseid seades visati Euroopas senised kolm kuulsat 20-20-20 eesmärki kõrvale. Peale jäid pragmaatilisus ja kulude kokkuhoid. Mure kasvavate energiahindade ja majanduse vähese konkurentsivõime pärast on olnud õhus juba pikka aega. Ainult üks kohustuslik eesmärk tähendab väiksemaid kulusid selle saavutamiseks ning seeläbi madalamaid energiahindu ja konkurentsivõimelisemat majandust. Tõsi, jäi ka üleeuroopaline taastuvenergia osakaalu eesmärk (27%), aga see on üsna tagasihoidlik ja selle täitmise kohustus on liikmesriikide vahel jagatud.