Majanduslehe sünd 25 aastat tagasi

1980ndate lõpus jõudis muutuste laine ka ajakirjandusse. Vaja oli väljaannet, mis majanduslikke ja poliitilisi protsesse objektiivselt kajastaks. Esialgu oli lahtine ainult see, kas teha üldpoliitiline või -majandusleht.

Intervjuu Ülo Pärnitsaga, kes asutas koos Rootsi meediakontserniga Bonnier 1989 Äripäeva.

Kuidas tekkis mõte hakata välja andma uut ajalehte? Mainoris oli tekkinud IME probleemnõukogu ja Rahvarinne. Mainor oli tolleaegsete nii ühiskondlik-poliitiliste kui ka majanduslike reformide üks keskustest Eestis. Edgar Savisaarega rääkides tekkides idee, et peaks hakkama välja andma lehte, et saaksime lehe kaudu ühiskonda informeerida operatiivselt sellest, mis toimub ja mis on aktuaalne. Olemasolevad lehed ei vastanud enam olukorrale. Keskustelu käis selle üle, kas teha poliitiline või majandusleht. Mainor oli eelkõige majanduse reformija ja uuendaja. Nagu maailmas vahel juhtub, otsustavad juhuslikud asjaolud. Mind ja teisi kutsus Stockholmi külla väliseestlane ja suur Eesti sõber Tõnu Kerstell. Seal tuli jutuks, et meil on kavatsus selline leht teha. Kerstell tundis aga hästi Hasse Olssonit, kellele ta helistas ja meist rääkis. Olsson oli suur ajaloohuviline ja elas kaasa sellele, mis Eestis toimus ning jälgis seda ja tahtis meid aidata.

Ta kutsus mind lõunale ja enne, kui toidud lauale toodi, jõudsime rääkida, et kavatseme sellist asja teha ning tema tegi ettepaneku seda koos teha. Mina nõustusin. Piltlikult öeldes sündis Äripäev kiiremini, kui jõuti söök meile lauale tuua. Leppisime asja ja põhimõtted kokku.

Eestis aga algas suur jama, sest Nõukogude Liidu seaduste järgi pidi ettevõtte välisosalus olema 49%, mida me ei julgenud rootslastele öelda. Hakkasime lihtsalt julmalt tegutsema. Siis lülitus tegevusse ka Hans-Jacob Bonnier, kelle käest ma küsisin, et miks nad meiega seda lehte koos teevad – raha pole konventeeritav, dividende maksta ei saa, roosat paberit meil ei ole. Tema vastas, et nad järgivad põhimõtet mitte olla rikas, vaid mõjuvõimas. Ja et nad soovivad oma lehega  jõuda Vladivostokini. Sellest sain ma aru ja selles saime me neid aidata.

Üks asi, mis mulle kui nõukogude inimesele, kes oli kuulnud, et kapitalistid röövivad töötegijaid, silma jäi, oli, et kui me söögilauast ära läksime, siis kõik palgalised mehed istusid kallitesse autodesse, aga Hans-Jacob Bonnier istus jalgratta selga, pani oma püksisääred kinni nagu talupoiss maal ja väntas töökohta. Ma vaatasin seda suurte silmadega, see oli nõukoguliku kasvatuse ja ühiskonnaõpetuse väga suur paradoks.

Ja nii ta läks. Roosat paberit hakkasid tooma rootslased. Tasusime kasepakkudega sadamas. Alguses oli see hämmastav. Esimesed tiraažid olid 50 000. See oli suurem kui Dagens Industril. Selle peale olid rootslased üllatunud, et see ei saa võimalik olla. Kahjuks see pidu kaua ei kestnud. Siis tekkis periood, mil asi oli üpris kurb.

Meie lahendasime ruumide küsimuse, leidsime ruumid ja mööbli. Nemad tõid paar kasutatud autot, millest üks oli roosa, ja kasutatud arvuteid. Ja nii see asi käima läks. Mingeid lepinguid me ei sõlminud. Oli väga usalduslik õhkkond. Pakkusime peatoimetajaks Hallar Lindu, kes oli Mainorisse võetud lehte tegema, nemad vastu ei vaielnud. Leppisime kokku, et meie poolt on juhatuse esimees, peadirektor tolleaegses mõistes, ja nende poolt nõukogu esimees ja nõukogu liikmed. Nii toimus see osa, kus ka mina vahetult osalesin.

See oli põnev aeg, osa tööst toimus ju ka Rootsis? Seal olid banaanid vabalt laual võtta, meil olid need tundmatud ja raskesti kättesaadavad. Avatud kontor polnud meil veel tuntud, aga seal oli väikeste barjääridega eraldatud kohad, avaram.

Töökorraldus ja kõik muu oli seal teistsugune kui see, millega Eesti ajakirjanikud olid harjunud. See, et Eesti ajakirjanikud said seal käia, oli muidugi paljude jaoks huvitav.

Mina olin nõukogu liige ja kui me läksime nõukogu istungitele, siis meid võeti kuninglikult vastu. Mind kutsuti Rootsi koos naisega, olime abikaasaga Grand hotellis, mis oli väga kõrgetasemeline koht. Kui lõpetasime nõukogu istungi, tiirutasime helikopteritega Stockholmi kohal ja vaatasime seda ülevalt ning siis viidi meid vähke sööma, mis on traditsiooniline rootsi tava. Alati oli kõik luksuslik.

Lugejaskond oli sel ajal olemas ja turg tühi? Täna on turg erinevaid lehti ja ajakirju nii täis, et uut väljaannet ei panda tähelegi? Siis oli turg tühi. Meie tiraaž oli 50 000. Selle taga oli muidugi ka uudishimu ja üllatus, sest roosat ajalehte polnud keegi näinud. Esimene number jagati ka lihtsalt välja.

Ma ei tea, kas kuskil riigis on üldse sellist organisatsiooni, mis nii massiliselt majandusalal informeeriks ja õpetaks kui Äripäev.

Annate välja raamatuid, korraldate konverentse ja seminare, te teete väga suurt tööd ja keegi pole seda püüdnud lahti mõtestada, mis on selle aja jooksul tekkinud, mina tunnetan seda väga. Ja kuna ma olen selle loomise juures olnud, siis olen selle üle uhke. Elus ei suuda inimesed palju midagi sellist teha, mis jääb püsima.

Seda enam, et ka Igor Rõtovi paika panemise juures on minu käsi mängus olnud. Eks kaadri valik ja õige mehe valik on alati risk, see on kas õnnestumine või ebaõnnestumine.

Kõige taga on Rõtovi suur töö. Te olete olnud väga tublid ja mängite olulist rolli. Kirjutatakse küll sellest, et Äripäev on kollane ja kirjutab rumalusi, aga sellest, mis on tegelik olemus, sellest pole ma ühtegi korralikku mõttearendust ega artiklit näinud.

Tänuväärne on ka see, et ajakirjanikud kirjutavad ise raamatuid, see on väga hea inimeste ja meie juhtimiskultuuri arendaja. Me tõlgime väga palju, aga juhtimine on nii kultuuripärane, et see, mis sobib Leedusse, ei sobi tihti Eestisse.

Kümme aastat tagasi te ütlesite, et paberleht ei kao kindlasti ära, mida te täna arvate? See on sama kui nelikümmend aastat vana jutt, et televiisor kaotab kino ära. Ei, ma ei usu seda. Eks inimesed kasutavad tehnoloogiat lugemiseks, kui on vaba hetk kuskil olles, aga leht on leht.

Kas rajamisajast on meelde jäänud ka mõni üllatus? Üllatus oli see, et asi läks väga libedalt käima. Ja üks asi, mis oli uudne, oli see, et ajaleht hakkas teraselt kritiseerima suuri ettevõtteid. Rootslaste poliitika oli umbes selline, et põhiline osa lugejaid on väikeettevõtted ja nende saatus on see, et suured astuvad neile varba peale. Seetõttu tuleb regulaarselt suurt kritiseerida ja see tõstab tiraaži.

Teine asi oli see, et Äripäev tahtis näidata, et ta pole Mainori mõju all ja selleks oli lihtne tee Pärnitsat kritiseerida. Mina võtsin seda elu paratamatusena, aga nii ei võtnud seda asja peaminister ja ministrid ning suurte ettevõtete direktorid, kellelt ma sain kõnesid, et kuna ma olen nõukogu liige, siis kutsugu ma nad korrale. Mina muidugi seda ei teinud. Kui Äripäeva ära müüsime, siis ma sellest aspektist küll ohkasin kergendatult.