Ministri määruses peitub vastuolu seadusega

Kuidas see käib? Kehtiva määruse kohaselt näeb maksustamine välja järgmine: kui tööandja on töötajale andnud laenu madalama määraga kui kaks protsenti aastas, siis loetakse erisoodustuseks eeltoodud kaks protsenti ja töötajaga kokku lepitud intressimäära järgi (näiteks 0,5% aastas) tasumisele kuuluva intressi vahe. Nimetatud vahe (antud näite puhul 1,5%) on erisoodustus, mis kuulub tulu- ja sotsiaalmaksustamisele.

Samas sätestab tulumaksuseadus, et rahandusministri kehtestatud laenuintressi alammäär ei või olla kõrgem kui kahekordne Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär.

Alates 2012 juulist on nimetatud intressimäär 0,75% ja arvates 2013 maist 0,5%. Novembris 2013 langetati nimetatud määr 0,25%-le. Seega ei tohtinud ministri kehtestatud laenuintressi alammäär olla alates maist 2013 kõrgem kui 1,0% (2 × 0,5) ega tohi olla arvates 13.11.2013 kõrgem kui 0,5% (2 × 0,25).

Järelikult on rahandusministri määruses kehtestatud laenuintressi alammäär (2%) arvates juulist 2012 tulumaksuseadusega ja ka põhiseadusega vastuolus.

Kes maksis liiga palju? Seega võib olla ettevõtjaid, kes on oma tegevuses tuginenud määruses sätestatud 2%-lisele aastamäärale ja tasunud ülemäära tulu- ning sotsiaalmaksu. Ülemäära tasutud tulu- ja sotsiaalmaksu on aga võimalik tagasi nõuda.

Kuigi kuuldavasti aktsepteerib maksuhaldur lähtumist seadusest tulenevast intressi alammäärast (praegu 0,5%), mitte ministri määrusest tulenevast 2%st, tuleb rahandusministril seadusandlik praak viivitamata likvideerida ja viia määrus laenuintressi alammäära seadusega ja ühtlasi põhiseadusega kooskõlla.

Loodan, et rahandusministril jätkub selleks samasugust indu kui ettevõtjate maksu- ja halduskoormust suurendavate maksuteemadega tegelemiseks.